GALERII | Patuse Poole viimase kontserdi ajal läksid lausa häirekellad tööle (11)

Pidulisi, kes kibelevad aastat koos Patuse Poolega vahetama, on Sossi klubisse kogunenud 300 ringis. Sünne vägev lauluhääl kõlab klubi välisukseni. Mis salata, kohati kõlab ta kui Anne Veski. Aga üksnes kohati. Tantsupõrand plinkivate diskokerade all on rahvast täis. Vägesid juhib Sünne ise. „Räägitakse, et lauad broneeriti juba jaanipäeval ära,” särab Sünne diskopalliga võidu. Tantsumaias publik huilgab tunnustavalt. Kõlavad kaverid ja kaverite kaverid, sekka Patuse Poole omaloomingut. „Praegu teeme rahulikumad lood, uuel aastal tempokamad,” lubab Edvin lahkelt. Rahvas on kuulekas: kui Edvin nad tantsule ärgitab, siis tantsivad, kui Sünne kallistama kehutab, pole emblemisel lõppu.

Ning siis pistab undama tuletõrjealarm. Patune Pool jätkab häirimatult. „Pidu läks kuidagi niimoodi käima, et ka häirekellad hakkasid tööle!” naeratab Sünne lavalt. Tants kestab edasi. Et kaks autotäit turvamehi, kes kõpsti kohale kihutavad, klubihoonest midagi kahtlast ega kriminaalset leia, kulgeb bändi lahkumiskontsert sulnilt edasi.

Publikul lugude sõnad peas

„Oo, isegi sõnad olid kõik peas!” õhkab Sünne pärast esinemist kergendatult. Edvin pistab vahele: „Raudselt kodus harjutasid, ma tean!” Sünne näole valgub lai naeratus: „Jah, autos harjutasin küll, kodus mitte!” Sõnad, poolesaja loo omad, pole peas üksnes Sünnel, vaid ka publikul. Solist võiks vabalt ükskõik, millise loo aegu puhkepausi võtta, sest klubirahvas esitab tekste laitmatult.

„Paljud teist on esimest korda Patuse Poole kontserdil?” pärib Sünne ja imet küll, tantsuliste seast tõuseb tubli kätemeri. „Tõsiselt või?” on Sünne jahmunud. „Kuidas see võimalik on?” Näib, et tallinlaste seas on Keila neiu Sünne ja Türi noormehe Edvini muusikalise kollektiivi kontserdeile mittejõudnuid üksjagu. See-eest kostab baarileti seltskonnast võidukas hüüatus: „Meie oleme Võrust ja Patuse Poole fännid!”

Jupp aega enne südaööd annab Patune Pool endale puhkust ja taandub tagaruumi. Ootama, kuniks südaöine möll läbi saab, et järgmise setiga alustada. Klubis algab tihe sebimine: seltskonnad silkavad šampanjapudelite-klaasidega treppidest üles-alla, koduteele juhatatakse need, kelle jalad enam ei kanna. Sünne ja Edvin ootavad kannatlikult, et nende publik jõuaks ilutulestiku ära vaadata ning üksteist uusaastasoovidega üle külvata. Pidu on hoos klubi ees, tantsupõrandal haigutab tühjus. Väga ajutine tühjus.

Taasühinemist pole ette näha

Pärast uue aasta saabumist läheb pidu tõusvas joones edasi. Patune Pool ilmub taas lavale pikema viivituse järel. Sünne poetab napilt, et arvuti tegi ootamatuid trikke, sestap ka ootamatu seisak. Tantsupõrand valgub uuesti vapraid pidulisi täis. Nii püsib pilt muutumatuna varaste hommikutundideni. Rahvast voorib klubisse ka pärast südaööd aina juurde.

„Ei ole kahju, see oli kindel otsus, et tuleb lõpetada,” lausub Sünne pärast Patuse Poole kõige viimast ülesastumist. Muusika ei kao Sünne elust ka pärast Patust Poolt mitte kuskile: „Mina lähen oma „Eesti Lauluga” edasi ja arvan, et ka Edvin jätkab muusikaga. Seda aga, et Patune Pool võiks näiteks kümne aata pärast taasühineda ja lavale tagasi tulla, ma ei usu, meil on kõik tehtud ja öeldud. Pealegi pole ma inimene, kes vaataks minevikku.”

Sünne, kelle pea uusi plaane täis, lisab, et nüüdsest ei ole ta enam kõikide nädalavahetuste ja pühade aegu laval või lava taga aega parajaks tegemas, vaid saab inimese kombel hinge tõmmata. „Andsin endale lubaduse, et edaspidi on kõik pühad päevad ka mul puhkepäevad,” muigab Sünne. „Ning et aastal 2019 näen minna ka ilutulestikku. Seda ma loodan väga!”