"Hommik Anuga" aastavahetuse eriFoto: Kuvatõmmis saatest/ERR
Jaanus Kulli 31. detsember 2018 17:21
Ei ole ilus nii vara, st juba kell 10 aasta viimase päeva hommikul, hakata päid segi ajama. Mida „Hommik Anuga“ nagu nimme tegi. Kuigi 31. jaanuar on ametlikult tööpäev, st, lühendatud tööpäev, olid eeldatavalt paljud tööinimesed eelnevalt mitme mehe eest tööd rabanud, et aasta viimane päev vabaks saada. Pikem liug on ikka mõnusam!

Nii võis juba pühapäeva õhtul südamerahuga šampanjakorgi õhku paugutada. Võib-olla mitugi korda. Mida rohkem pauke, seda valusam ärkamine, „Asi on ikka päris hull,“ mõtles nüüd mõni hoogusattunud mees, kui ta kell 10 teleka lahti keeras ja talle kaks Anu seal vastu vaatasid.

Seejärel läheb asi jõnksu. Sõna saavad Eesti koomikud Märt Avandi ja Ott Sepp, kes keskenduvad suvisele filmitööle pealkirjaga „Johannes Pääsukese tõeline elu,“ mis ütleb ära, et linale on jõudmas kodumaine lugu Eesti  esimesest režissöörist Johannes Pääsukesest. Selliste meeste puhul ei saa muidugi küsimata jätta, millal tuleb tagasi ekraanile „Tujurikkuja“, mis meestele annab otsekohe kätte tee selle teemaga flirtimiseks ja nööri venitamiseks. Et kas siis tuleb ikka kunagi ekraanile tagasi või mitte? Ja milline oli ikkagi  kunagi parim seketš? Tagasihoidlikkuse mantlit kiiresti seljast visates tunnistab Märt, et küllap selleks oli „Eesti ujumine“. Järgmine ülesastumine tandemilt Ervin Lillepea ja Siiri Känd toob vaataja justkui vee alt taas värske õhu kätte, kui kaamera ees on Siiri Känd ja Ervin Lillepea. Osa eelmisel päeval kapsapliidi taga nõrkemiseni seismisest või lihtsalt aastalõpu sisseõnnistamisest ajataju kaotanud vaatajaist ei saa enam üldse aru, kas tegemist on hommiku või pärastlõunaga, kui Vikerraadio pühapäevases soovikontserdisaates kõlab kohustuslik „Tule õeke!“, mida, nagu saates selgub, on duett laulnud juba 35 aastat!

Edasi, kui külalise toolil on istet võtnud Bruno Benno Puravik, võtab saade, võrdlemaks mehe-naise erinevusi, juba anatoomilised mõõtmed ning seda on ühe varajase hommiku jaoks, mis pealgi aasta viimane, juba liiast. Bruno senine elutee, punktist A punkti B, mille ta meile värvikalt ette maalib, on liialt isiklik ja sügavuti minek, et kõrvaltjälgija suudaks sellega kaasa minna.

Aga lõpp hea, kõik hea. Saate viimane külaline, baarmen Illar „ENSV-st“ tuletab meelde, et aeg on taas baarikapile läheneda ja peagi siis käes pole õhtu, kui Illar teeb läbi järjekordse metamorfoosi, näiteks „Õnnes“, kus ta juba teiselpool baariletti annab päkkadele valu, et veel enne südaööd Läti piirile jõuda. Aga miks ka mitte.

Nagu üks hea saade ikka, lõpeb ka „Hommik Anuga“ õhkuvisatud küsimusega: „Miks siis sel aastal jälle hümn keskööl ära jääb.“