ARVUSTUS | Kaks meest seisavad rõdul, üks peab neist alla hüppama. Valik on sinu!

Olete ju kõik tundnud filme vaadates, et mis võinuks küll juhtuda, kui peategelane oleks valinud teise (enamasti targema) valiku. Erinevaid tehnoloogilisi düstoopiaid käsitlev „Black Mirror“ pakub koostöös Netflixiga täpselt sellist võimalust. Võta pult kätte ja hakka valima.

Tegelikult pidi kunagi selline film välja tulema. On ju pea igale oodatumale filmile tehtud mitu lõppu. Seni pigem selleks, et vältida lekkimist ja spoilerdamist, seetõttu võis arvata, et keegi seda ka katsetab.

Viiendat hooaega ootav „Black Mirror“ seda just proovibki. Kas ka õnnestub? 1984. aastal toimuv Bandersnatch algab peategelase Stefani ärkamisega hommikul. Äratuskellana hakkab helisema Frankie Goes To Hollywoodi „Relax“ ja esimene valik tuleb õige pea – vaataja peab otsustama, milliseid hommikuhelbeid ta söögiks soovib. Tegelikult sellel valikul filmi narratiivile mõju pole. Nagu ka järgmisel valikul pleierisse kassetivalikul. Seetõttu võibki esialgu jääda mulje, et oled sattunud kõva reklaamitriki otsa, kus tegelikult on lugu kindlas sängis voolamas ja vaatajana saad ainult väikseid asju valida.

See mulje muutub kiirelt. Esimene lõpp saabub juba õige pea, kui Stefan läheb ennast tööle pakkuma programmeerimisfirmasse, siis saab vaataja valida töölepakkumise vastuvõtmise või keeldumise vahel. Vihjeks: kui võtad vastu, siis saab see lugu läbi.

Õnneks pakub lugu kohe lõpu järel proovida teistsugust varianti ja need variandid lähevad järjest omapärasemaks. Näiteks võib valikute tõttu Stefani lugu lõppeda LSD-uimas enesetapuga või isa tapmise ja tükeldamisega või lihtsalt hulluks minemisega. Hetkel on välismeedia kokku lugenud kümmekond erinevat lõppu. Kõigeni ilmselt ei jõua keegi, sest kohati kipub stsenaariumi ümbermängimine korralikult aega ja kannatust, kuna teatud stseenid korduvad.

Väidetavalt on keskmine vaatamisaeg 90 minutit, kuid materjali on kokku 250 minutit. Seega õhtust avastamist on küllalt, kuid „Black Mirrori“ parimate osade sekka Bandersnatch siiski ei jõua. Aga väga põnev poolteist tundi on see ikkagi.

Kas see ongi nüüd koduse meelelahutuse tulevik? Ilmselt küll, sest muudab ka sisult veidi nõrgema osa põnevaks jälgimiseks. Ka esimesed 3D-filmid polnud ju parimad, kuid korraga olid pea kõik filmid kolmemõõtmelised. Seega olge valmis, et mingil hetkel ei saa enam arutada „küll selle filmi lõpp oli hea“, vaid pigem „millise lõpuni sina jõudsid?“