„Põder litsus laiaks! Kohe sünnitan! Olen Aafrikas!“ – mis põhjustel jääb lugemismaterjal raamatukogusse tagastamata? (4)

Tallinna keskraamatukogus saab võlgnevusi lugemisega tasa teha

„Võlgnikud on küsinud, kas on võimalik võlg raamatukogus töötamisega tasa teha. Kahjuks seda võimalust ei ole,“ muheleb Tallinna keskraamatukogu sekretär Milvi Jenson. „Küll aga on meil juba kuus aastat kestnud kampaania, mille raames saavad lapsed ja noored viivist tasuda lugemisega – näiteks 9 sendi maksmise asemel kohapeal 9 lehekülge raamatut lugedes. Sageli jätkavad lapsed raamatu lugemist ka pärast seda, kui on ennast viivisest vabaks lugenud!“ rõõmustab Jenson.

Tallinna keskraamatukogu töötajatel on põhjust lugejate üle uhkust tunda, sest enda sõnul puutuvad nad kõige sagedamini kokku kohusetundlike lugejatega, kes on väga mures, kui jäävad raamatu tagastamisega kasvõi paar päeva hiljaks. „Üks lugeja ütles hiljuti raamatut tagastades, et tal on väga suur võlgnevus. Selgus, et tagastustähtaeg oli eelmisel päeval,“ toob Jenson näiteks. Lugeja oli kartnud halvimat – musta nimekirja sattumist karistusega, et ta ei tohi enam kunagi raamatuid laenata. „Sellist nimekirja meil ei ole!“ kinnitab sekretär.

Lustakaimad seigad unustatud raamatutest juhtuvad lasteraamatutega. Pelguranna raamatukogu töötajatel läheb „Viplalat“ nähes nägu naerule. „See on Pelguranna raamatukogu kõige lennulembesem raamat, väärides igati oma nime!“ sõnab Jenson. Nimelt tuli ühel lapsevanemal möödunud talvel „Viplala“ raamat asendada, sest laps oli selle lennukisse unustanud. Möödus pool aastat ja lennujaama leiutoast tuli kiri, et on leitud Pelguranna raamatukogu templiga „Viplala“. „Pidasime seda juba asendatud raamatuks,“ sõnab Jenson. „Aga nädal hiljem tuli teine lapsevanem ja soovis „Viplalat“ asendada. Selgus, et ka see raamat unustati lennukisse ja lennujaama kiri rääkiski just sellest viimasest „Viplala“ raamatust,“ muigab raamatukogu töötaja.

Juhtub ka täiskasvanutega – raamatukoguhoidjad meenutavad, kuidas üks pere otsis kuu aega kadunud raamatut. Lõpuks tuli välja, et pereisa oli kogu selle aja raamatuga tööl käinud – see oli ununenud tema portfelli kõrvalsahtlisse. Vahel ei ole raamatut võimalik tagastada isegi siis, kui tahaks. Lugeja tuli raamatut asendama, põhjuseks põder, kes hüppas auto katusele ja litsus masina nii tugevasti kokku, et pagasiruumist ei olnud enam võimalik asju kätte saada. Raamat jäi tagastamata, aga õnneks istusid inimesed eespool ja suuremat viga ei saanud.

Tartu linnaraamatukogus on ujedamatele ööpäevaringne tagastuskast

„Aastatepikkuse kogemuse põhjal võin öelda, et enim ununevad raamatud kodusesse raamaturiiulisse neil, kes vahetavad elukohta,“ teab Tartu linnaraamatukogu teenindusjuht Merike Karolin. „Tartu on üliõpilaslinn!“ selgitab ta. Peagi lõppeva aasta suurim viivis oli Tartu linnaraamatukogus 43 eurot ja 40 senti, mis kogunes 28 pikendamata jäänud raamatu pealt. „Tasutud on ka suuremaid summasid, aga need sisaldavad kadunud raamatute kolmekordset maksumust,“ selgitab Karolin. „Väljamaksmine on viimane abinõu. Kadunud või rikutud raamatu võib ka asendada,“ täpsustab ta.

Ujedamatele, kelle jaoks nõuab raamatu tagastamine liigset suhtlemist, on linnaraamatukogu tagastamise väga lihtsaks teinud. Nimelt on neil ööpäevaringne tagastuskast. „Kuigi aeg-ajalt juhtub, et sinna pannakse nii isiklikke kui ka teiste raamatukogude raamatuid,“ märgib Karolin. Linnaraamatukogule on tagastatud nii Haanja, Luunja kui ka Elva raamatukogude raamatuid.

Raamatukogu teenindusjuht võtab lahti pikenduste jaoks mõeldud e-postkasti, kuhu on aegade jooksul laekunud erinevaid vaimukaid põhjendusi. Mõned neist:

* „Palun kõiki minu raamatuid pikendada. Olen hetkel Aafrikas ja siit pole ESTERi kaudu pikendamine võimalik. Hea, et internet üldse on!“

* „Ma ju tagastasin! Jätsin mõlemad raamatud kesklinna tagastamisurni juba nädal tagasi. Kui teie soov on minu suhtes sanktsioone kehtestada, siis olen valmis ja avatud dispuudile. Tean, et arhiveerimine pole kauba ladumine, aga ma võin ka eksida. Vaatan kodus oma riiulid üle. Et probleemi eskaleerumist vältida, pikendaksin selle esialgu hüpoteetilise raamatu laenutust.“

* „Ehk saaks raamatuid viimast korda pikendada, lähen lähipäevil sünnitama!“

* „Olen juba mõnda aega püüdnud seda raamatut enda kultuurkihist leida. Seni edutult. Kuid lootus surevat viimasena.“

* „Vabandust. No stress. Situation.“

* „Teinekord tundub, et aeg lendab liiga kiiresti.“

„Teeninduse käigus tekib ikka naljakaid olukordi,“ sõnab Karolin. „Enamasti on need pigem seotud variatsioonidega raamatute pealkirjade ja autorite teemal. Klassika hulka kuulub näiteks päring: kas teil seda venelase „Varest“ on?,“ peab teenindusjuht silmas Tšehhovi „Kajakat“.

Lastekirjanduse keskuse raamatukogu viivist ei nõua

Lastekirjanduse fännidel tasub rõõmustada, sest Eesti lastekirjanduse keskuse raamatukogus viivist ei nõutagi. „Vahel laps kardab raamatukokku tulla, sest mõni päev on tähtajast üle läinud. Ta ei tea, et selle eest meil küll viivist ei nõuta,“ selgitab lugejateeninduse juhataja Anne Kõrge. „Aga toredaid inimesi on ikka olnud, kes näiteks on meie raamatu leidnud Tallinki laevalt ja siis selle meile toonud,“ rõõmustab ta.

Tartu ülikooli raamatukogu sai vabanduseks röntgenipildid

Tartu ülikooli raamatukogus on range kord: kui viivisesumma koguneb üle kahe euro, siis enam raamatuid laenutada ei saa. „Nii ei lase lugejad viivisel väga suureks kasvada,“ selgitab kommunikatsioonijuht Herdis Olmaru, lisades, et kõik viivised jäävad mõne euro piirile.

See ei tähenda, et ülikooli raamatukogus oleks puudust lõbusatest seikadest, mis viivistega seoses juhtuvad. Nii meenutab raamatukogu teenindaja, kuidas tudeng, kes ei tagastanud raamatuid õigel ajal, põhjendas viibimist sellega, et tal oli jalatrauma. Selle tõendamiseks esitas ta isegi röntgenipildid! „Et raamatukogu töötaja ikka näeks ja oskaks hinnata, kui suure jalatraumaga tegu oli,“ muheleb Olmaru.

Teine tudeng jällegi teatas, et teda oli Itaalias röövitud ja seljakotis olid raamatukogu raamatud. Ka see juhtum ei jäänud tõendamata – kinnituseks tõi tudeng raamatukokku itaaliakeelse politseitõendi.

Kuidas vargad raamatukogu võla meelde tuletasid

Jaan Väljaots

Mõned aastad tagasi sai suvilas kohalikust valla raamatukogust suve hakul igavuse peletamiseks mõned raamatud laenutatud. Kuna igavlemiseks eriti aega ei jäänud, siis läksid aga raamatud meelest. Saabus sügis ja nii need raamatukogu raamatud suvilasse teiste raamatute sekka jäid.

See, et kevadel esimest korda suvilasse minnes, avanes pilt katkilöödud aknast ja poristest saapajälgedest toas, ei üllatanud – murdvargus on seal peaaegu igatalvine nähtus. Küll aga oli üllatav, et muidu tühjaks viidud raamaturiiulis olid üksikud raamatud alles. Need olid eranditult kohaliku raamatukogu templiga raamatud. Asjatundlikud vargad ilmselt teadsid, et neil järelturg puudub. Ja saigi raamatukogu oma raamatud kenasti tagasi.