„Mu (vana)isa ei olegi mu (vana)isa?“ ehk Pöörased perekonnasaladused (10)

Inimesed, kes vähegi kahtlevad, peaksid isaduse testi tegema. aga enamasti nad ei hakka uurima... Mina tean meest, kelle ema valis (tundub teadlikult) lapse isaks teise mehe. Ja öigesti tegi, see poeg on ammune laulja, kelle n.ö."isa" oli kesise hariduse- ja välimusega mees, emal polnud maakooli öpetajana mingit valikut, aga siis tuli vöimalus kurameerida haritud mehega. Lauljast poeg ongi oma öige isa nägu. See väga teenekas öpetaja päästis, mis päästa andis oma järglaste suhtes.

ja kustutatigi paljud postitused

naisel peab olema vähemalt kaks eeldust - l-.its ja superp-tis. ühe sõnaga vä,-,,jas. aga neid on palju.

või

See on tavaline nendes peredes, kus ema on lõdva püksikummiga.

kamoon, see on vastsündinust kohe näha, kelle nägu on. Aga Eestis ei ole vanast ajast see isaduse teema mureks olnud. Pigem on mure, kui lapsi ei ole ega tule kuidagi. Rohkem on alati parem.

Eks neid "saladusi" ole veel ja paljugi. Aga põhimõtteliselt on kõik need saladused praegugi lahendatavad geeniteaduse abil. Meil võetakse küll geeniproove, aga sugulussidemeid nende abil ei määrata (no ilmselt nendesamuste ilmsiks tulevate "saladfuste" pärast), samas on DNA teste sugulussidemete määramiseks võimalik geni kaudu juba praegu teha ja eks need määramised lähevad aina täpsemaks. Nii et saladuseks ei jää miskit ja kes teab, kes tegelikult kelle järglane on...