Leelo TungalFoto: Robin Roots
Rainer Kerge 29. detsember 2018 00:01
„Mulle tundub, et aastatega õpib inimene just süvenemist. Noorena sa lendad ja võtad asju õhust, oled nagu noor eesti hagijas, kes ei pruugi jälgi nuusutadagi!“ mõtiskleb kirjanik Leelo Tungal.

„Mulle tundub, et aastatega õpib inimene just süvenemist. Noorena sa lendad ja võtad asju õhust, oled nagu noor eesti hagijas, kes ei pruugi jälgi nuusutadagi!“ mõtiskleb kirjanik Leelo Tungal.

1. jaanuarist algab teil uus elu: pääsete 71aastasena Hea Lapse peatoimetaja kohalt pensionile ja samal ajal hakkate saama kirjanikupalka.

Nojah, tegelikult ma ei saa öelda, et oleksin väga pikalt vabakutselise põlve järele igatsenud – olen 24 ja pool aastat Head Last toimetanud, temaga nullist alanud ja kokku kasvanud, aga ma tõepoolest tundsin viimasel ajal, et tahaksin rohkem kirjutada ega jaksa seda ajakirjanikutöö kõrvalt. Kes pole seda tööd teinud, arvab, et mis see ajakirjaniku- ja eriti lasteajakirjanikuamet ära ei ole: käib mööda lillekesi ja teeb lastele pai. Aga siin tuleb arvestada trükikoja tähtaegadega ning autoritega, kellest kõik ei ole just alati sõnapidajad ja ajatundlikud.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

Kommentaarid  (161)

Nii oligi 31. detsember 2018 11:02
Mis korterist rääkida, lootust ei olnud isegi telefoni saada, kuigi pereliige oli krooniline haige ja arstiabi sageli vajalik.
veneaja kiitjad - kõigil oli õigus elamispinnale... aga kellel ja milline elamispind? 31. detsember 2018 10:56
meie perel - 2 last ja ema-isa - oli ka nõukaajal õigus elamispinnale elasime keldrikorrusel vanaema-vanaisaga 24m2-lises köök-toas, 14 aastat! oli 10-15 aastat ooteaega, ja siis jäid ka veel paljud eelisjärjekorras ootajad korterist ilma, selle aja jooksul said aga tuhanded, ei kümnedtuhanded sisserännanud venelased kõigemugavustega kortereid, parimad näited ju toonased Mustamäe ja Lasnamäe uusrajoonid, mis on tänapäevani venelasi punnis täis.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS