HAMBUTU NOORMEES: „Ma olen unustanud, kuidas naeratada. Ma kardan, et inimesed hakkavad mu hammaste kohta küsima.“ (111)

„Sattusin haiglasse soojal suvel. Mul oli seljas talvejope, aga värisesin külmast. Ma ei teadnud, mis aasta või kuu parasjagu on. Sel kõigel polnud minu jaoks mitte mingit tähtsust,“ meenutab pärast vanemate surma leinaajal mitme haiguse küüsi langenud noor mees oma elu kõige hullemat madalseisu.

32aastane mees vajab väga abi, kuid kaitsmaks end liigsete küsimuste ning tähelepanu eest ei taha avaldada oma nime ja nägu. Vähemalt esialgu. Nimetagem teda heategevusfondi Naeratuse Eest eeskujul Sassiks. Fondi jutule läks Sass viimases hädas, lootes annetajate toel hambad korda saada.

Sassi lugu sarnaneb kangesti lasteraamatu „Palle üksinda maailmas“ nimitegelase omaga, kes ühel hommikul ärgates avastab, et peale tema pole ilmas mitte kedagi. Vahe on selles, et kui raamatu-Palle näeb kõike unes, siis minu vastas istunud mees sellest õudusest ärgata ei saa. Tema ongi üksinda maailmas.