HELENI BEEBIBLOGI | Kui sain mullu öelda, et see oli mu elu raskeim aasta, siis 2018. aasta trumpas eelmise üle (68)

Nagu mullu, kaasnes sellegi aastaga suur eneseareng. Olin otsustanud pärast paari suurt viga oma elus, et järgmisel korral kuulan sisetunnet ja püüan iseennast usaldada. Sisetunnet kuulates ilmuski mu ellu Carmen, kelle sünd on kahtlemata parim sündmus mu elus! Kahtlane muidugi, kuidas üks kena ja väärikas daam mingile kahtlasele tüübile jalgu hargitas ning sellest veel lapse sai. Stabiilset elu nautivatel inimestel tekib tõesti selline küsimus, ka mul tekiks. Kuid minu elu ei ole teps mitte stabiilne. Ja tütre sünniloos oli sisetunne kõvasti mängus.

Olin plaaninud lapse isa maha jätta 2017. aastal, aga ta palus mind tagasi ning sisetunne ütles, et läheksin temaga taas suhtesse. Mäletan, kui sõber mind hoiatas ning ütles: „Vaata, kui halvasti ta sinuga käitunud on. Ära anna talle enam võimalusi.” Teate, mida ma vastasin? „Ma tean, aga mul on sisetunne, et mul on temalt veel üks õppetund saada.” Elu tahtis mulle kinkida lapse ja kuna keeldun võõrastega voodisse ronimast, oli ainus viis mu lapse bioloogiline isa. Sisetunne oli kaval. Selge sõnaga ei öeldud, et mulle laps kingitakse, sest oleksin ummisjalu teisele poole jooksnud! 

Teadsin vaid, et mul on üks väga suur ja imeline õppetund saada, ning tundsin suurt armastust lootuses, et see jääb kestma. Pärast rasedaks jäämist, kui mees minu suureks kurvastuseks jälle oma kurjema poole keeras, ütles ka sisetunne, et saadaksin mehe pikalt.

2018. aasta algas väga kehvasti, sest olin haigena voodis ning edasi läks veel hullemaks. Olin siis rase ja üksi. Lisaks rasedusele kippus iga teatud aja tagant tulema mingi suur pauk mu eraelus – kas keegi ähvardas mind mitmel moel, keegi sõitis mu autole otsa, keegi manipuleeris minuga, keegi hülgas mind või midagi muud. Närvipinge oli tohutu! Nägin sageli õudusunenägusid. Kui paar päeva juhtusid imekombel stabiilsed olema, võisin kindel olla, et järgmiseks on Ameerika mägedel ees ootamas suur kuristik. Mäletan, et küsisin endalt suure kõhuga taevasse vaadates, miks küll? Milline on järgmine pauk? Vastust ei saanud ning õnnetused jätkusid. Mul polnud enam mitte mingit muud valikut, kui hakata positiivselt reageerima. Selleks harisin end psühholoogiliselt ning pöörasin iga olukorra positiivseks, kuigi see oli alguses raske.

Jaanipäevaks oli elul varuks uus trikk ning istusin Carmeni nahalööbe tõttu haiglas, kus vaatasin mittetoimivat antibiootikumi tema veenidesse liikumas. Kedagi ei huvitanud minu vaimne tervis ega Carmeni pidev röökimine ja nii ma seal temaga võidu ulusin. Enam ei julgenud mõelda, et küll aastavahetuseks kõik korda saab. Tundus, et olen terve elu piinlema loodud.

Positiivne suhtumine peletas elust ka energiavampiirid

Carmeni kaks esimest elukuud olid põrgu kuubis. Kui sain mullu öelda, et see oli mu elu raskeim aasta, siis 2018. aasta trumpas eelmise üle! Jah, mulle tundus, et olin juba palju läbi elanud, aga põrgu aina kestis. Pidevad kannatused rasedana, lapse sünnitamine keset haigla koridori (olin haiglasse sisse kirjutatud, aga keegi ei vaevunud kontrollima, kas mind võiks äkki sünnitustuppa saata), pideva südamevaluga eri haiglates passimine, kohutav magamatus, koolikud, gaasivalud, pidev röökimine, eraelu probleemid! Kas saab veel halvemaks minna?! Jah, võõrad lapsevanemad ähvardasid pidevalt, et küll mul veel raskemaks läheb ja pärast soovin, et mu laps oleks eluks ajaks liikumatuks pambuks jäänud. Siia saab lisada, et Carmeni bioloogiline isa proovis mind igal moel provotseerida. Proovi sa siis nii elada!

Tundsin pidevalt, et tahaks vajutada ctrl+alt+del, valida tegumihalduri ning hirmsad programmid sulgeda. „Võta tagasi” nupust ei unistanud ma enam ammu, sest peaksin seda miljon korda vajutama. Taipasin, et programme ma kustutada ei saa, aga saan need ju üle kirjutada! Mõistsin, et ainult mina ise saan end hädast välja aidata ning nii jätkasin kõiges positiivse otsimist. Võisin tunduda väga positiivne, sest taipasin, et pasameres ujudes ongi ainus väljapääs enda suhtumine. Paljud küsisid, kuidas ma keset suurt koormat veel naeratada suudan! Hirm oli kuklas, et äkki läheb veel raskemaks, kui laps suuremaks saab – nagu mind ähvardatud oli. Tundsin mitu korda, et ei suuda enam ning annan alla.

Lapse nimel pidin õnne leidma ning jätkasin sellega, mis mind rõõmustab. Mõtlesin endale ning lapsele lõbusaid tegevusi välja, lugesin, õppisin elu kohta, keskendusin olevikule ja muretsesin vähem. Tegelikult on elu hakanud tasapisi kergemaks muutuma just nüüd, pärast ristimist. Kui lapse esimesed kaks piinarikast kuud möödusid, hakkas elu iga päevaga aina lihtsamaks minema. Lisaks kadusid mu elust inimesed ning situatsioonid, mis varem mu arengut takistasid. Hakkasin julgema olla mina ise! Varem kartsin, et kui maski eest võtan, ei meeldi ma kellelegi. Kuid olen mõelnud loogiliselt – ma olen südamlik inimene, kelle eesmärk siin elus ongi teha head. Ma pole mõrvar, pervert või muud häbenemisväärset, mis tähendab, et mul polegi maski. Seega, miks mitte oma unikaalsust austada!

Positiivne suhtumine peletas minu elust ka paar energiavampiiri. Üks neist oli taibanud, et ma polegi enam sinisilmne naiivitar, keda saab lükata-tõmmata. Kui varem oli minu ja lapse isa suhe selline, kus ta ütles nimme halvasti, et ma kas nutma hakkaks või end kehvasti tunneks ja ta sai sellest energiat, siis nüüd ma vaid naeratasin. Ta aina provotseeris, aga lõpuks ei saanud minult seda mõnusat negatiivset reaktsiooni, mis andis talle tunde, et ta kontrollib minu elu. Näiteks kui ta järjekordselt ähvardas, et paneb lapsele mõeldud voodi põlema, ütlesin talle, et see on tema valik. Mul polnud enam emotsionaalset ressurssi ega aega lollustele negatiivselt reageerida. Taipasin, et ta oli nii väga tahtnud minuga lapsi saada hoopis lootuses, et saab mind eluks ajaks endale teenijaks. Pugesin aina nahast välja, et teda õnnelikuks teha, unustades seetõttu ennast õnnelikuks teha. Õnnelik ema, õnnelik laps – see on fakt!

Saan selle aasta kokku võtta nii, et mul on läbitud kaks väga rasket, kuid kogemusterikast aastat. Imekombel on viimasel ajal Ameerika mägede langused lakanud. Olen haaramas elus õiget teed, sest olen läbi raskuste saanud endale eneseusu ja eneseaustuse!