Ove Maidla: „Jörberg oli hea südamega poiss ja täiesti omaette nähtus.“ (1)

Nii on legendiks tõusnud seegi juhtum, kui onu Bella Tallinnas vastu ööd Jörbergi autosse istus ja mehed koos Tartu poole kihutama asutasid. Onu Bellal vajunud silm vägisi looja, aga nii kui ta tukastanud, lasknud Jörberg innukalt signaali. See mäng kestnud tükk aega, kuniks onu Bella pärinud, miks kolleeg nii hullult signaalitab. „Linnud võivad tee peal olla!” kõlanud napp vastus. „Küll nad lähvad ise ära, sa ei pea signaali andma,” manitsenud unine onu Bella. Asjata. „Vahel ei lähe!” vaielnud Jörberg vastu ja signaalitanud rahumeeli Tartuni välja.

Teinekord sõitnud Jörberg koos bändiga keikkale, bussiaknast vilksatanud mööda metsad ja pikad põllud. Olnud aeg, mil mütakad heinapallid mõjunud päris uudse trendina. „Näe, soomlaste suvilad!” kilganud Maidla heinapallide kohta. Terve kamp naernud, vaid Jörberg püsinud mõtlikult vagur. Läinud hulk aega mööda, kui Jörberg poetanud: „Ei, need ei saa soomlaste suvilad olla – turismibusse nende suvilate juures ju ei olnud!”

Kõige markantsem lugu, mida Maidla Jörbergist mäletab, juhtunud siis, kui fotograafist muusik Leevile isatalu külastama läinud. „Kell 2 öösel hakkasid koerad haukuma,” meenutab Maidla, kelle õnnis uni sai ootamatult segatud. „Isa läks uksele, sealt vaatas vastu Jörbergi nägu. Mina korraks ärkasin ja mõtlesin: oh, on alles uni – Jörpa!”. Mõni hetk hiljem adunud Maidla, et Jörberg on täiesti ilmsi kohal. „Kuidas ta selle talu pärapõrgust üles leidis, mina ei taipa,” muigab Maidla. „Igal juhul kohal ta oli ja käsutas, et nüüd tuleb kohe Tallinna lindistama sõita. Seda me tegimegi. Igal juhul kahju, et Jörpa suri, ta oli hea südamega poiss ja täiesti omaette nähtus.”