Inimesed

HOMMIKUSÖÖK STAARIGA

VIDEO | Erika Salumäe plaanib minna pikale palverännakule (1)

Anu Saagim | Video: Tatjana Iljina, 2. jaanuar 2019, 11:27
"Hommikusöök staariga"; Erika Salumäe; Anu Saagim
Tervitus, Erika! Juba teist korda minuga hommikusöögil. Täpselt aasta tagasi istusime sinuga Tallinna vanalinna restoranis Controvento ja olid toona Eestis esitlemas oma mälestusteraamatut. Seekord oled siis Eestis lasteraamatuga "Triinu lood".

Jah, sellest mälestusteraamatust saidki alguse muuseas "Triinu lood", 1. ja 2. raamat. Aga mul on veel plaanis ka juturaamat hästi pisikestele, mida oleks vanematel tore lugeda enne nende magamajäämist. Seal on tegelasteks kindlasti ka minu imearmsad kutsu ja kiisu, kes minust Hispaania koju seekord maha jäid. 

Erika SalumäeFoto: ZVERINTSEVA MARIA

Kuts oli sul eelmisel korral kaasas?

Samal teemal

Jah, aga seekord mitte, sest talle ei meeldi eriti lennureisid. Tekitab hirmsat stressi. Hetkel on minu lemmikud ukrainlastest naabrite hoole all, kes nendest mulle iga päev pilte ja videosid saadavad.  

Sul on mulle ka pommuudis. Juba mõne kuu pärast lähed sa palverännakule?

Olen juba mitu aastat plaaninud minna Camino de Santiagole, täpsemallt Camino Primivera teekonnale, mis on 321,4 kilomeetrit pikk. Neid retki on erinevaid, aga ma valisin välja Hispaania etapi, sest see on kaunis looduse poolest ning seal on ka palju vaatamisväärsusi. Samuti ei lähe seal ka mäed liiga kõrgeks, sest see ei sobiks mulle südame pärast. Nüüd, kus mul selg on pisut taastunud ja ma olen ka ise moraalselt valmis, on õige aeg. Tegelikult on ju kõik peas kinni. 

Sul on olnud tõsiseid probleeme seljaga. Kuidas sa kavatsed raske seljakoti selga vinnata?

See oligi minu kõige suurem mure. Aga tegelikult on nii, et seljakoti saab ette ära saata. Etapi saad ilma seljakotita läbida. Mina kavatsen läbida 13 etappi ja igasse punkti oma pagasi ette ära saata. Nendel palverännakutel käivad väga paljud tervisehädadega inimesed. Isegi need, kes vaevu kepi najale toetuvad.

Kui on valida, kas minna arstile või Camino de Santiagole, siis ma valiksin iga kell viimase variandi. Loomulikult konsulteerisin ka oma seljaarstiga. Tema kirjutas mulle välja vastavad rohud, tugevamad määrded ja käskis seljavöö kaasa võtta.

Kuidas sinu tervislik seisund tegelikult täna on? On see stabiilne?

Jah, on küll. Pisut kõikuv kohati, aga palverännakule minnes arvestangi ilmaoludega, mis peaks aprilliks väga soodsad olema. Hetkel oleks seal liiga niiske ja külm. Aprillis on juba soe, kuiv ja stabiilne. 

Sa lähed üksinda?

Jah, lähen üksinda. Aga seal on ju inimesed. Mis on Camino de Santiago üks huvitavamaid aspekte - sa saad seal eri rahvustest tegelastega tuttavaks. Sinna tuleb ka väga erinevate probleemidega inimesi. Kel on psüühikaga probleeme, kel on mingid füüsilised probleemid. Eks seal saad ise aru, kellega soovid suhelda, kellega mitte. Võib-olla ei taha üldse kellegagi suhelda. Tahadki üksi minna. Minu eesmärk ongi sellepärast üksi minna, et iseendaga tegeleda. Oma valud või oma probleemid lahendada. Samas, ega mul neid probleeme eriti polegi. Pigem on midagi, mida tahaks endas veel leida ja avastada. Ja ma usun, et ma leian ja avastan endas veel palju asju. 

Kas hakkad sellel teekonnal ka päevikut pidama?

Kindlasti. Kirjutan iga päeva üle. Mulle juba jõuludeks kingiti kolm väga vahvat päevikut. Võtan need kindlasti kaasa. 

Lisaks telefonile on mul kaasas ka emergency pult ehk kiirabi pult. See on mul kodus ka olemas. Selle saan kaasa võtta ja see toimib üle kogu Hispaania. Kui midagi juhtub, vajutan seda ja GPSi kaudu leitakse mind üles. 

Käin iga päev saunas ja spas, teen veeharjutusi ning veemassaaži. Ja sauna ei pea kuumutama 100-120 kraadini. Tervisele on parim 60-70 kraadi. Sauna põhimõte on ju tegelikult enda puhastamine ehk mõnus higistamine. Sinna ei pea ennast kõrvetama minema. Sel juhul pole sellest mingit kasu. Saun on treenitav, nagu kõik muugi. Kui oled saunatamisega harjunud, siis hakkab higistamine juba kolme kuni nelja minuti pärast. Kui seda teha iga päev treeningprotsessina, siis on see fantastika. Mina olen selle enda jaoks avastanud ja seda just siis, kui mul tekkisid piirangud treeningutes selja pärast.

Hispaanias elab minu lähedal üks sõber Austriast, kes tegeleb saunade ja basseinidega ning tema panigi mulle koju sellise sauna, kus selja juures on infrapuna riba. Kui mul on sügisel ja talvel pisut kehvem enesetunne, siis istun selle vastas ja oi, see aitab tohutult hästi! Määret ka veel pärast peale ja ongi jälle hea olla.       

Loomulikult on tähtis ka liikumine, just tasakesti liikumine. Iseennast peab oskama tunda. Ükski arst ega ükski inimene ei saa teisele midagi täiuslikku soovitada. Inimene peab ise ennast tundma õppima. Ravimeid ma ei tarbi üldse. Ainult hädaolukorras. Mul on küll tõsine seljaprobleem, aga olen õppinud tegema asju nii, et see ei sega mind. Iga päev kõnnin viis kuni kuus kilomeetrit. 

Kuidas sa ennast veel vormis hoiad?

Salati ja kalaga. 

"Hommikusöök staariga"; Erika Salumäe; Anu Saagim

Selline pikk palverännak pole siiski odav lõbu?

Ei ole jah, aga mind toetab minu pikaaegne koostööpartner Sportland. Ja abikäe ulatas ka Oriflame, kust saan kaasa energiabatoonid.   

Räägime ka sinu raamatutest. "Triinu lood" 1. ja 2. osa on valmis ning kolmaski ei jää tulemata.

Kolmas osa tuleb ka. See kirjeldab Nõukogude Liidu üleminekuaega, teismeiga ning inspiratsioon tuleb loomulikult taas minu enda elust, aga need ei ole mitte mingil juhul minu memuaarid. 

Miks sa kogu aeg rõhutad, et Triinu lood pole sinust? Olgem ausad, ka sinu lapsepõlv on olnud raske, täpselt nagu raamatu peategelasel Triinulgi.

Sest siis oleks see autobiograafia ja ma ei taha seda. 

Erika Salumäe

Kas sa plaanid kunagi ikkagi kirjutada ka korraliku elulooraamatu?

Elulooraamatutega lõppes see teekond ära koos Signega (Signe Lahtein oli raamatu "Erika Salumäe. Südame põhjast..." autor). Kui õige on ikkagi sõna elulooraamat, minu jaoks on see ikkagi rohkem mälestusteraamat. Elulooraamat tuleb siis, kui sa siin maa peal enam ei tatsu. Keegi teine peab selle valmis kirjutama.

Tegelikult on mul materjal selleks olemas, see on minu kappides suurtes virnades, aga elulooraamatu peab ikkagi keegi teine lahti kirjutama. Eks ma siis sealt ülevalt vaatan, kuidas see on õnnestunud.     

Siis sa ei saa ju enam midagi muuta, kui keegi teine hakkab sinu elulugu kokku panema?

No ma ikkkagi loodan, et ollakse ausad ja avaldatakse see, mille ma ise olen oma päevikutesse kirja pannud ja mis on minu sahtlites. Käsikirjana on mul kõik valmis ja sinna pole vaja midagi juurde lisada.   

Testament ka tehtud, kes seda lugeda saab ja avaldada tohib?

Absoluutselt! Seda ei tohi muuta, kõik jääb täpselt nii nagu on kirja pandud.

See tuli paljudele suure üllatusena, et oled väga hea sulesepp. Kust see anne järsku välja vupsas?

Esialgu avastasin, et lahtikirjutamine iseenesest on hästi raviv. Kui inimesel on probleemid, siis soovitan seda soojalt. Vahel, kui sa ei saa oma küsimusele vastust, mis sinuga lahti on, siis kirjuta see paberil lahti ja sa leiad vastuse. 

Sain sinu raamatut lugedes teada, et oled ka muusikalemb, laulad ja saadad end kitarril.

Jah, ja mängin isegi klaverit. Kitarrimängu saingi selgeks klaverimängu kõrvalt. Plaanis on lähiajal võtta Hispaanias lisaks ka veel kitarrimängimise kursused.

Tulevikus võib oodata ehk Erika Salumäe luuleõhtuid kitarri saatel, oled ju ka usin luuletuste sahtlisse kirjutaja?

Kõigil on anded, need tuleb lihtsalt üles leida. Mitte mingil juhul maha matta, vaid ikka ära kasutada. Kas või iseenda jaoks. See on tohutult rikastav. Mina lähen ju pikale palverännakule, eks näis mis ma seal veel enda kohta avastan.

Üksindust sa ei karda?

Üksindust ei tohi karta. Üksindus on tohutult hea. See on vajalik. Inimesed peavad leidma iseenda jaoks aega, olema enda ruumis. Ma ka kunagi ei mõistnud neid inimesi, kes tahtsid üksi olla. Praegu mõistan väga hästi, kui vajalik see on. See on tohutu enesetäiendamise võimalus. 

Kui mul oleks keegi kõrval olnud, siis poleks mul täna neid raamatuid ka. Oleks käsikirjana võib-olla seal kapis. Kui oled üksi hakkavad asjad kulgema teistmood ja tulevad anded ka välja, mis peidus on. Üksildus on üks asi, aga üksindus hoopis teine - see on hea. 

Mis mul viga! Kui tahan, lähen sõprade juurde nagu ma siingi täna olen. Näe, ei saa isegi minema, ühest nädalast on saanud juba kaks. Aga hirmsasti tahan juba tagasi koju - Hispaaniasse, oma kutsu ja kassi juurde. Ja peas käivad ka juba mõtted ringi, tahan taas kähku kirjutamist jätkata.  

Mis sind ikka sinna Hispaaniasse kisub?

Mul on nii toredad naabrid, ukrainlased ja ümberringi ka toredaid hispaania sõpru. Ümbruskonnas, kus elan on hästi suur saksa kogukond ja ega eestlastestki puudust pole. Eestlasi tuleb sinna kogu aeg juurde, tuleb ja tuleb. Tullakse nii kliima, kui ka laste pärast, et igasugused haigused maha ei murraks. 

Tunnen isegi et kümme päeva on maksimum mis ma suudan siin Eestimaa kliimas olla. Ma tahan valgust ja soojust. Pimedus siin on nii rusuv. Tahan ärgata päikesevalguses.  

Mis me õnnetud siin Eestis peaks tegema? Vähem virisema, rohkem reisima?

Kas või. Ära mine poodi ostma endale mõttetuid asju, investeeri see parem reisimisse. Kui aastas käia paar korda päikeseenergia käes, siis see laeb ja annab väga palju juurde. 

Kõige hullem on see, et Eestis on ka kallis elada. Siin ma hakkan karjuma, kui toidupoodi lähen. Kui ma panen siin korvi puuvilju-juurvilju täis, siis on see kolmekordne hind, mis ma Hispaanias maksan. Võrdle palku ja pensione! Uhuhuuu! See teeb tõesti kurjaks. See on karjuv ülekohus! 

Oleks meil mõistlik siit emigreeruda?

No, kui nüüd hakatakse mõtlema Hispaaniasse kolimise peale, siis ärge kujutage ette, et teid seal töö ees ootab. Minul oli lihtne, sest ma olen ikkagi Barcelona olümpiavõitja. Mind võeti väga lahkelt vastu ja ma sain üsna kergelt oma ärigi tööle. Hispaanlane tegelikult ei usalda võõramaalasi. Sa pead ennast tõestama ja see pole sugugi lihtne.  

Ja hispaania keel tuleb kõigepealt selgeks saada. Ilma keeleta ei tee seal midagi. Mina saan hakkama, mul on hispaania ja inglise keel suus. 

Sina ilmselt elad seal rantjee elu, sul jookseb olümpiasangari pension?

Mina saan kenasti ots otsaga kokku.

Kas eesti pensionär elaks ka Hispaanias rahulikult ära? Kas näiteks 600 euroga kuus saaks hakkama?

Jaa, kindlasti. Mõnes väikses kohakeses sisemaal, mitte just mererannas. Ja seal saab odavamalt läbi, kui turult oma igapäevane toidukraam hankida. Mul on eriti odav ära elada, sest ma ei söö ka liha ja piimatooteid, ega ka tainaseid toite. Minu maitseharjumused on viimase viie aasta jooksul totaalselt muutunud. Soovitan - ära võiks unustada saiatooted, gaasilised joogid ja valge suhkru.

Inimesed pole ikka veel aru saanud, et kõik algab toitumisest. Kui tahetakse vormi ja heasse toonusesse saada, siis aravatakse, et tuleb hakata kiiresti trenni tegema. No ei tee see trenn sind paremaks ja ilusamaks. Eriti veel kõva trenn. Ikka õige toitumie on meie hea tervise võti ja ka kerge liikumine. Sul ei pea olema higipullid otsa ees igapäevasest kõvast trenni tegemisest. 

"Hommikusöök staariga"; Erika Salumäe; Anu Saagim

Kui täpselt aasta tagasi sinuga pika intervjuu tegime, siis ütlesid, et oled kõigile, kes sulle kurja teinud, andestanud.  

Vaata ettepoole, mitte tagasi - on minu moto olnud. Tänaseks olen saanud kaks kohtuvõitu ka mind halvasti kohelnud Kroonika vastu ja ma olen rahul. Netikommentaare ma endiselt ei loe, sest sinna kirjutavaid inimesi ei saa võtta tõsiselt. 

Samas, kui sind ebaõiglaselt koheldakse või sinu kohta valesid kirjutatakse, siis ei tohiks ka käega lüüa, sest muidu hakkavad need asjad korduma. Kroonika puhul oligi ebameeldiv just see, et valede kirjutamine pidevalt kordus ja ma tahtsin sellele punkti panna. Siis ei jää muud üle, kui kohtutee jalge alla võtta. Miski muu lihtsalt ei aita. 

Tuleb näidata ka ajakirjanikele koht kätte, et päris nii ikka ei saa peresid lammutada, inimesi ja elusid kaasaarvatud. Ajakirjanduses on paraku nii, et kui sa ütled neile, et ei soovi intervjuud anda või kommenteerida mõnd asja, siis nad hakkavad sulle kätte maksma. Ja seda sõna otseses mõttes.

Ja seda on mulle öelnud ka üks väga tuntud ajakirjanik, kellega ma väga hästi läbi saan. Ta on öelnud otse: "Erika, kui sa ei anna intervjuud  ja ütled "ei", siis nad kirjutavad ikkagi ja hakkavad sulle lõpuks ka kätte maksma." Ja tegelikult see nii ongi. Olen seda omal nahal tunda saanud. Nende arvates oled sa ülbe. 

Aga miks ma peaksin andma intervjuu või kommentaari väljaandele, mis pole minu laad. Kroonikat ma ei loe, sest mind ei huvita teiste magamistoad. Miks ma nende vastu protsessi vastu võtsin? Sellepärast, et nad ronisid ilma loata minu magamistuppa. Camon, kaua võib! Sain valurahaks küll kümme tuhat eurot, aga te ei kujuta ette palju maksab ühe advokaadi tund. 

Täna on mul kindel süsteem, kuidas ma ajakirjanikega suhlen. Ma tean milliste väljaannetega saab mõistlikult asju ajada ja keda usaldada, kellega mitte.  

Erika, sa oled avaliku elu tegelane, meil on sinu tegemiste vastu õigustatud huvi.

Ei, ma ei ole avaliku elu tegelane. Ma ei ole poliitik, et peaksin igale aakirjaniku küsimusele vastama. Ma olen kaheksa aastat elanud Hispaanias. Täna olen ma siin ja avalikkuse ees, sest ma olen olümpiavõitja. Ma olen teinud rahva jaoks midagi ja see on saavutus. Aga mitte keegi ei saa veel sellepärast minult nõuda, et ma laseksin ajakirjanikud oma magamistuppa. 

Sa kirjutad ka raamatuid, tuled neid siia esitlema - mingit reklaami on sul ikkagi vaja?

Ei. Ma kirjutan raamatuid mitte tähelepanu pärast, need on kõik õpetlikud raamatud. Mul ei ole vaja, et ajakirjad neid reklaamiks. Mul on Facebook ja piisavalt lai tutvusringkond, sellest piisab. Minu eesmärk pole ka oma raamatute müügi pealt tulu teenimine. Esimese raamatu müügitulu läheb järgmise raamatu kirjutamisele ja avaldamisele. 

Ma tahan veel midagi anda Eesti ühiskonnale ja need minu raamatud on mõeldud tarkuseterade jagamiseks lastele ja noortele. Need raamatud ei vaja reklaami. Inimesed leiavad need ise üles. See pole minu töö, see on minu hobi. Minu vabatahtlik väljund. Ma ei paku isegi konkurentsi ühelegi kirjanikule. Ma lihtsalt kirjutan omast heast tahtest.

Vaatame kuidas see Triinuke oma elu elama hakkab. Kui hakkab hästi minema, siis loomulikult võtan kapist järgmise käsikirja välja ja avaldan sellegi. 

Erika, soovin sulle edu ja ühe väga pikaajalise unistuse täitumist - Camino de Santiago palverännaku edukat läbimist. 

Aitäh! Ma kindlasti läbin selle teekonna, mingu selleks paar kuud või kas või pool aastat. Kiiret mul ju pole. Soovin kõikidele inimestele oma unistuste täitumist, ükskõik kui pisikesed või suured need ka poleks. Sihid ja eesmärgid peavad olema ja ükskõik mis vanuses. Ma arvan, et kui ma elaksin kuni saja aastaseks, siis mul on ikka mõni unistus varuks. 

*Camino de Santiago ehk Jaakobitee on palverännutee püha Jaakobuse hauale ehk Santiago de Compostelasse. Legendi kohaselt toimetasid jüngrid apostel Jaakobuse säilmed Jeruusalemmast Galiciasse. 9. sajandil taasavastas üks Pelayo-nimeline karjus sajanditeks unustusse vajunud pühaku matmispaiga. Jaakobusele rajati sellesse kohta pühamu, kuhu kohe hakkasid saabuma palverändurid üle Euroopa. See soodustas linna teket pühamu ümber ning algse pühamu asemele kerkis uhke katedraal.

"Hommikusöök staariga"; Erika Salumäe; Anu SaagimFoto: Stanislav Moshkov

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee