Katkend elulooraamatust „Üllar Jörberg. Armastuse laul“ | Hauakaevaja Jörberg jättis pohmaka tõttu haua kaevamata

Üllari esimene ametlik töökoht oli tudengina: pärast sõjaväest naasmist, 1967. aasta septembrist kuni järgmise aasta veebruarini oli ta koolipraktikal kehalise kasvatuse õpetajana Kõrveküla kaheksaklassilises koolis.

Kohe üldse ei istunud Jörbergile töötamine Tartu Aparaadiehituse tehases. „Hommikul tuli väga vara tõusta ja kell seitse juba tööle hakata. Nagu robotitöö, pidin kokku panema releesid või midagi taolist,” seletab Üllar, kes pidas seda ametit napilt paar kuud.

Muu hulgas on Üllar leidnud tööd ehitustöölise, tehniku ja prügilaadijana. „Tühjendasime suuri raudplekist prügikaste. Võtsime koos autojuhiga kasti sangadest ja põhjast kinni ning kallasime prügiautosse. Prügikastides oli palju pudeleid, need panime kõrvale ja viisime taarapunkti,” meenutab Üllar. Kuna palk oli väike ja töö raske, lahkus Üllar prügilaadija-ametist paari kuu pärast.

Hingelähedane lauljatöö oli see, kuhu Üllar ikka ja alati tagasi jõudis – prügilaadimisele järgnev amet oli kohvikus Sigma, kus Jörberg laulis alates 1976. aasta sügisest. Sigmasse mahtus umbes 150 külalist. „Hästi ilus koht, kus saal hõõgus punaselt: see oli minu fantaasia, mis ellu viidi,” kirjeldab Jörberg. „Punaseid lambipirne polnud sel ajal saada, nii et lasksin tavalised 25vatised hõõglambid punase spreivärviga üle teha. 100vatine pirn oleks kohe värvi maha põletanud, 25vatine aga ei lähe nii kuumaks. Aeg-ajalt tuli siiski pirne üle toonida, kui värv oli kuumuse käes maha sulanud. Rahvas kiitis Sigmat, see oli populaarne koht.”

Ester torkab vahele: „Sina töötasid Sigma populaarseks!”

Üllar jätkab: „Sigma hoovi peal oli Tartu autoremonditehas, nii et meil käisid tihti ka tehasetöölised. Ansamblis olime neljakesi: peale minu olid seal klaveril Vello Hanni, basskitarril Georg Otsar ja trummide taga Jüri Tennosaar. Esitasime džässi ja svingi, igasuguseid lugusid. Lauldes istusin ma baaripukil, sel ajal oli niimoodi kombeks.

Kohvikus oli meie esinemisaeg kella seitsmest poole kümneni, nii et lahkuda sai vara. Vahel läks pärast seda iga roju oma koju, aga vahel läksime veel edasi lähikonna teise baari, Kasekesse. Vaatasime, kuidas seal pillimehed mängisid, rääkisime juttu ja võtsime mõne joogi. Georg, Jüri ja ka mina olime sel ajal kõik poissmehed, kuhu meil kiiret!”

Pärast kahe- ja pooleaastast Sigma-tööd kutsuti Üllar taas laulma Kaunasesse – nii et elu veeres nagu hernes!

Üllaril tuli ette ka lühemaid otsi, mis tööraamatus ei kajastunud. Näiteks Kasekeses töötamise ajal kutsus kelner Ilmar Kõiv teda kaasa Moldaaviasse kampsuneid kohale toimetama. Kampsunid olid aus kraam: ehedast villast, paksud ja kõrge kraega, tumepunased ja hallid. Kasekese juhataja andis meestele loa ja läinud nad olidki. Orgudevahelisse Moldaavia külla, kuhu kampsunid viidi, jäädi ka öömajale. Hommikul tervitas ärimehi lauanurgal mitmeliitrine purk värsket viinamarjaveini.

Restoranilaulja ametis võis Üllar tegutseda aastaid, ent teistel erialadel jäid tema tööotsad üldiselt üsna lühikeseks. Täna siin, kuue kuu pärast seal… Miks nii? „Ah, tulin ja läksin, nii nagu neid kohti oli,” sõnab Jörberg põiklevalt. „Olen rohkem ikka nagu ilueedi, puhtad riided seljas, mikrofon käes.”

Üllari tööraamatusse on kõigist töökohtadest lahkumiste puhul märgitud põhjuseks „omal soovil”. Välja arvatud ühel juhul: „tööluus” on kirjas hauakaevaja ametist vallandamise põhjusena. „Panin tina ega jõudnud kaevata,” seletab Üllar. „Ju olin siis vähe söönud ja maganud, võtsin napsi peale ja nii see läkski. Mitte et ma oleks surnuaial päevast päeva joonud!

Ma ei kukkunud hauda sisse ega midagi. Olin ametipostil küll kohal, aga ei saanud kaevamisega hakkama nii nagu tarvis. Olin terve Ropka-Tamme surnuaia peale üksinda tööl. Ju siis tuli peale mingi matus, milleks oli vaja kähku haud valmis saada. Teiselt surnuaialt otsisin endale abilise, aga juhataja sai sellest teada ja oligi kõik.

Palusin juhatajat, et ta mu tööraamatut ära ei rikuks, aga ta ikkagi tegi seda ja pani sinna kirja tööluusi. Kes teab, võib-olla tahtis kellelegi minu kohta vabaks teha?”

Raamat „Üllar Jörberg. Armastuse laul“ ilmus kirjastuselt Pegasus aastast 2012.