In memoriam Ado Lill 18.07.1932–21.12.2018Foto: Erakogu
Inimesed
25. detsember 2018, 12:16

Suri maalikunstnik Ado Lill

Eesti kunstnike liit teatab, et 21. detsembril lahkus igavikku Eesti abstraktse maalikunsti suur meister Ado Lill.

1932. aasta 18. juulil sündinud kunstnik osales aktiivselt eesti kunstielus üle poole sajandi ning tõestas, et andekuse, sihikindla töö ja visadusega, kuid ilma akadeemilise kunstihariduseta võib tõusta maalikunsti tippude hulka. Ta oli üks esimesi ja järjekindlamaid abstraktse kunsti viljelejaid Eestis. Kunstnike liit lisab, et tähelepanuväärne ja erandlik meie kunsti kontekstis on ka Lille 1980. aastate groteskne sügavtrükigraafiline looming, mis ootab taasavastamist.

Ado Lill maalis veel kuni viimaste elukuudeni, kuid mitte enam Süda tänav 2 katusekorruse ateljees, vaid tervislikel põhjustel oma Mustamäe korteris. Ateljee oli juba mõnda aega tühi. Legendaarne Süda tänava salong, kus arutati kunsti, näituste ja kunstnike üle ning selle kõrval kõike muud, joodi teed ja ingverinapsi, oli vaikinud. Mustamäele jõudsid külalised haruharva. Mõne aja pärast sai see teekond otsa.

Ado Lill sündis Räpinas, veetis lapsepõlve Valgas, õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust, astus NLKPsse ning töötas juristina miilitsas, kohtus, vanglas, Ülemnõukogu presiidiumis ja Kunstifondis. Oma hingelt oli ta aga (elu)kunstnik, kes 1988. aastal loobus juristitööst ja alustas vabakutselise kunstniku sõltumatut karjääri.

Lill õppis joonistamist ja maalimist iseseisvalt. Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti teda vastu ei võetud. Oma õpetajaks pidas ta graafik Allex Kütti. Pärast lühikest figuratiivset perioodi 1960. aastate algul valis Lill maalikunstis abstraktsionismi tee. Diletandina oli tal esialgu väga raske leida võimalusi oma loomingut avalikult näidata. Kuigi ta alustas maalimist juba 1960. aastate algul, toimus tema esimene isikunäitus alles 1976. aastal, esimene laiem tunnustus saabus aga 1985. aastal isiknäitusega Tallinna kunstisalongis, millest tunnustavalt kirjutas Evi Pihlak. 1980. aastatel demonstreeriti Lille graafikatka Nõukogude dissidentliku kunsti näitustel välismaal. Juba 1987. aastal pälvis Lill Baltimaade maalitriennaalil Vilniuses diplomi.

Lille maaliloomingu tunnuseks peeti erakordset värvikäsitlust ning hard edge´ist mõjutatuna rebitud kontuuri väljamõtlemist.  Kunstniku enda sõnul olid õlivärvid tema jaoks väljakannatamatult tuhmid ning tõeliselt sai ta ennast väljendada alles akrüülis. Lill püüdles üha erksamate värvide poole. Viimaste aastate töödes kasutas ta neoonakrüülvärve, mis võimaldasid luua pulseerivaid ja intensiivseid kontraste ning sugereerida sümboolseid tähendusi ja erootilist alatooni. Erootikat (sealhulgas illustratsioonid markii de Sade´i „Justine´le“) viljeles Lill aastaid paralleelselt abstraktse maaliga kuni toimus murrang. Enamik tema varaseid maale on hävinud, kuid säilinud maale on arvatavasti tuhatkond.

Harry Liivranna kureeritud Lille ülevaatenäitusel Tallinna Kunstihoones 2007. aastal eksponeeriti kunstniku maaliloomingus järk-järgult toimunud pööret abstraksest figuratiivseks, mis tähendas varem graafikas viljeldud erootilise akti ülekandmist maalidesse. Selleks ajaks oli Lill teinud oma graafikaloominguga lõpparve ja avaldas mõni aasta hiljem Eero Kangori eessõnaga seda kokku võtva kataloogi. Seejärel teadvustas kunstnik end aktimaalijana, säilitades kõik suurepärase, mis iseloomustas tema abstraktseid töid.

Tunnustus Ado Lillele saabus visalt, kuid kindlalt ja õnneks mitte liiga hilja. 1995. aastal sai ta Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia, 2000. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, 2005. aastal Eesti Kultuurkapitali aastastipendiumi ning 2015. aastal valiti ta Eesti Kunstnike Liidu auliikmeks.

Ado Lille loomigut on Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Kunstnike Liidu kunstikogus, Viinistu Kunstimuuseumis aga ka välismaa muuseumides (Zimmerli muuseum), rääkimata erakogudest nii Eestis kui välismaal.