RÕLGE RÄMPS! 2018. aasta kõige halvemad filmid on selgunud!
10. Tomb Raider
Videomängudel põhinevad filmid on eranditult halvad olnud ja ei suutnud toda fakti ümber lükata ka issiprobleemide käes vaevlev nooruke arheoloog-seikleja Lara Croft. Filmitegijad suutsid teha midagi enneolematut - nimelt võeti Indiana Jonesi põhiline idee ehk lustakas seiklemine ning seejärel leiti antud kompotist välja viimsedki lõbutilgad ja imeti need sealt välja agaramalt kui pimeduse varjus hiiliv kütusevaras bensiini autode paagist. Iiiiigav!
Loe Õhtulehe arvustust SIIT!
9. Kiskja
Klassikalise „Kiskja“ seeria uus film paljastab pisut seda, miks suurte lõugadega tulnuk-monstrumid üleüldse mööda kosmost ringi rändavad ning nende asukaid veristavad. Nimelt soovivad maavälised ilalõuad autismi superrelvana kasutada. Jah, päriselt.
Ei, päriselt!
Vaata kõnealust filmi tutvustavat Duublit SIIT.
8. Astraal 4: Viimane võti
Praeguseks hetkeks on „Astraal 4: Viimane võti“ mu mälust peaaegu kustunud. Küll aga meenub see, kuidas pimedas kinosaalis mu kõrval istunud sõbranna mu üle naeris iga kord, kui ma kätega vehkisin ja needsin kõiki ekraanil leiduvate tegelaste lolle otsuseid maapõhja.
Loe Õhtulehe arvustust SIIT.
7. Solo: Tähesõdade lugu
Kas teie mäletate, kui „Star Wars“ oli eriline ning mitte ühe suurkorporatsiooni poolt viimse tilgani tühjaks lüpstud lehm*? Jah, mina ka mitte. Disney otsus meieni igal aastal uus „Tähesõdade“ film lõppes hetkel, mil kõik kinokülastajad ja nende emad andsid teada, et too uus Han Solo film oli parimal juhul keskpärane ning halvimal juhul kole ja igav pläust.
*Tegemist on retoorilise küsimusega, sest „Star Wars“ on aegade algusest saati lüpsilehma rollis olnud, lihtsalt kunagi käis lüpsmine pikema aja tagant.
Loe Õhtulehe arvustust SIIT.
6. How it Ends
Tavaliselt räägitakse, et kui ülejäänud film on hea, ei suuda seda rikkuda üks rumal/halb/ääretult loll hetk või element. How it ends tõestas, et see on võimalik. Müstilisest maailmalõpust pajatav Netflixi film algab rumalalt ja on täis loogikaauke, ent omab ometigi piisavalt põnevaid momente, et selles leiduvatele (pisut kohtlastele) tegelastele grammigi võrra kaasa elada.
Ja siis tuleb teose lõpp, kükitab kogu eelneva peale ning laseb selle peale ühe suure, lõõmava julga.
Vaata kõnealust filmi tutvustavat Duublit SIIT.
5. Tõde või tegu
Maailmas on kolm asja, millele võib alati kindlaks jääda - surm, maksud ja fakt, et valdav enamus õudusfilmidest on totaalne rämps. Täpselt sama kehtib ka suvalise tiinekaterappimise „Tõde või tegu“ kohta, kus purjus koolilapsed (keda kehastavad liiga täiskasvanud inimesed) mängivad joomamängu, ent satuvad selle tulemusena deemoni ohvriks, kes neile enne surma koledaid Snapchati filtreid näkku manab. „Tõde või tegu“ oli niivõrd halb, et hakkasin palvetama selle eest, et deemon ekraanilt välja kargaks ja mulle kiire lõpu teeks.
Loe Õhtulehe arvustust SIIT!
4. Klassikokkutulek 2
Kuna kõik, kes „Põrgu Jaani“ kinos vaatamas käisid ütlesid, et tegemist on kõige igavama teosega kodumaise kino ajaloos, otsustasin selle ise vahele jätta.Õnneks ei jää Maarjamaa looming antud edetabelis esindamata, sest „Klassikokkutulek 2“ - vaieldamatult kõige nürima huumoriga komöödia eales - ilmus ju samuti sel aastal. Nüüd, 2018. aasta viimastel päevadel saan paljastada, et minu esialgne kiitev arvustus oli 100% sarkastiline ning produtsentide tšekid minu postkasti ei jõudnud. Kahjuks.
Loe Õhtulehe arvustust SIIT.
3. Nunn
„Nunn“ oli kõige igavam õudusfilm, mida minu silmad võibolla eal nägema on pidanud. Kindlasti aitas kaasa fakt, et niigi lühikeses filmis toimus ääretult vähe ja seda tänu faktile, et iga viimne kui üks linateose nõdrameelsetest karakteritest liikusid ohukollete suunas aeglasemalt kui lintidelt maha jooksnud tank soos. Aga olge mureta - raha teeniti tagasi, mis tähendab, et see pole viimane kord, kui ma antud frantsiisi üle kurta saan!
Loe Õhtulehe arvustust SIIT.
2. Gotti - maffiabossi tõus ja langus
Manage enda vaimusilme ette „Ristiisa“, üks aegade parimaid filme. Nüüd kujutage ette, et selle eelarve oli umbes 40 eurot ja filmitegijad olid sunnitud kõik stseenid üles võtma oma ema keldris või onu Uuno seltsimajas. Tagatipuks lisage tollesse vesise supi potti ka kamalauga halbu näitlejaid ja John Travolta luulud, et tema sooritus on Oscari vääriline, kuigi reaaluses on see kõike muud kui seda.
Loe Õhtulehe arvustust SIIT.
1. Tulevikumaailm
Kui muude eelmainitud filmide puhul suutsin leida mingisugusegi meeldiva killukese, siis Future World oli niivõrd peadpööritavalt halb, et leidsin ennast esmakordselt olukorrast, kus hindasin linateost tervelt nulli punktiga. Mul pole õrna aimugi, mis toimus James Franco peas, kui ta tolle projektiga loomisele tõuke andis, aga võin ainult eeldada, et järgmisel hommikul ärkas mees lõhkuva pea, silmipimestava pohmelliga ja küsimusega: „Millisesse filmi ma ennast nüüd joonud olen?“
Loe Õhtulehe arvustus SIIT.
Kommentaarid (0)