Anne Veski kontserdil „40 aastat laval“. Foto: Stanislav Moshkov
Saund
23. detsember 2018, 21:09

Popdiiva püüdis lavajuubelit tähistades publiku esimeste minutitega pihku ning pani saalitäie rahvast tantsu lööma

Anne Veski turvameestele: „Laske noormehel lilli tuua, mis te tal turjast kinni hoiate!“ (9)

Popdiiva püüdis lavajuubelit tähistades publiku esimeste minutitega pihku ning pani saalitäie rahvast tantsu lööma.

„Laske noormehel lilli tuua, mis te tal turjast kinni hoiate!“ naerab Anne Veski, kui esimene lilletooja on osavalt end Saku suurhalli lava äärde libistanud. Hiiglaslikku roosikimpu, milles 40 õit, kibeleb diivale üle andma Tartu superjuuksur Alar Kuzmin, Anne andunud fänn. Turvameeskond kõhkleb veel. „Näe, inimene on ju valmistunud!“ ergutab Anne turvamehi ja Alar pääseb oma buketiga tähte embama. Anne Veski juubelikontsert „40 aastat laval“ on alles alanud.

„Ma ei tea, mitu tükki siin kimbus on, aga rohkem kui 10 ja rohkem kui 20,“särab Anne, kui 40 valget roosi otse laval vaasi sätib. Kohe on kohal järgmine mees, taas roosidega. See austaja ei taha artistist kuidagiviisi pärast kimbu üleandmist eemalduda ja paistab, et tema sosinal kõneldu ajab Anne vägisi naerma ja innukat austajat viisakalt istekohale tagasi suunama: „Mul on mees saalis!“

Õnnitejate rivi ei lõppe ikka veel. „Paistab, et täna on kõik valged roosid Tallinnast ära ostetud!“ hõiskab Anne, kui laval vaase täidab ja pilguga roosikimpe paitab. „Näe, nüüd oleks nagu töögi juba tehtud!“ Aga kontsert on alles äsja esimeste lugudega hoo sisse saanud. Diiva võimast etteastet jagub ligi kolmeks tunniks. Erakordselt energiliseks kolmeks tunniks.

Andunud fännid saabusid kontserdile üsna kirevais rüüdes. Foto: Stanislav Moshkov

Lillekimpude jada, valgetest-tulipunastest-leegitsevoranžidest roosidest kirevate gerberateni, ei katke. Õisi saabub nii tallinlastelt, tartlastelt kui ka pihkvalastelt. Pilgeni täis müüdud saal väljendab oma armastust, austust ja tänulikkust igal hetkel. Nii lillesülemite kui huiletega.

Vaimustushuilged ja lõppematud aplausid

Anne kontserdil on kõik staarile kohaselt paigas: perfektselt üles ehitatud kava, vägev valguse- ja videoinstallatsioon, täpselt toimiv bänd, Swingin’ Sistersi hõbehäälsed taustalauljad ning efektsete numbritega tantsutrupp. Ning Anne lavakostüümid – need panevad lihtsalt õhku ahmima! Ei midagi üleliigset ega - pingutatut, aga sära ning särtsuga on pilgeni täidetud popdiiva kontserdi iga sekund. Noorartistid, kes end muretult superstaardeks nimetavad, peaksid sääraselt tähelt nagu Anne kohustuslikus korras järelaitamistunde võtma. Igas vallas.

Sulnite ja romantiliste alguslugude järel kõlab rütmikas ja raju energiaga laetud „Elu on kink“, mis toob parteri põrandale esimesed tantsulõvid. Süttivad ka esimesed taskutelefonide tuled. Alles seejärel, pärast marulist aplausi, pöördub Anne oma publiku poole: „Tere, kallis rahvas! Plaksutame ikka enestele, mitte mulle!“ Aplaus paisub veelgi tugevamaks. Anne valitseb lava ja valitseb publikut. Tundub, et tõepoolest, vajadusel ka üksnes pilguga.

Armastuslood, mida ta kontserdi esimeses pooles järjest esitab, on sel publikul komakohtadeni peas. „Ah, armastusest on enamik mu laule, mida ma siin ikka räägin,“ tunnistab diiva kõikevõitva naeratuse saatel. „Aga Leelo Tungal on neile nii ilusad sõnad kirjutanud, et laulmata jätta oleks patt!“ Romantilised lood vahelduvad reipamatega. Vahelduvad ka diiva esinemisrõivad. Küütlevatest rüüdest karusboa ja pükskostüümini.

Anne Veski kontserdil „40 aastat laval“. Foto: Stanislav Moshkov

Hitti „Jääd või ei“ saadab langevate vahtralehtede videopilt. Selle loo saatel on ilmselt viimne kui Anne kuulaja oma murtud südant ravinud. Esituse järel kõlavad vaimustuskarjed. Aplaus, vaat et suurhalli lage nihutav, ei taha lõppeda.

Koit ja Uku annavad Annele pausi

„Jumal, kui ilusad nad on!“ hüüatab Anne. See hõige ei käi lillebukettide kohta, vaid on adresseeritud diiva toetusgrupile, mis ilmub lavale lauljate Koit Toome ja Uku Suviste kujul. Uku, vene esimese kanali telesõu „Golos“ poolfinalist, on tormanud Annele ja Annega laulma otse Moskva-Tallinna lennukilt. Koit ja Uku annavad Annele põgusa pausi, kui esitavad päevakangelase soovil kaks lugu – „No Matter What“ ja „You Raise Me Up“. Siledaks soetud juustega Koit ja turris Viplala-tukaga Uku moodustavad kahekesi üsna mõjuva kombinatsiooni. Laulavad nood kaks, mõistagi, nagu meesinglikesed. Video- ja valgusinstallatsioon, mis Koidu-Uku numbreid saadab, paneb õhku ahmima – selles on suurust!

Anne kontserdil on kõike, ei puudu ka tulevärk ning venekeelsed lood. Lisaks Koidu ja Uku dueti- ja soolonumbritele astub lauluga „Kuninga kass“ üles ka Swingin’ Sisters. „Mina laulsin selle loo omal ajal ära,“ kõneleb Anne sissejuhatuseks. „Ise ka ei uskunud, et hakkama sain! Aga, naised, ärge minge veel – meil on käbedamaid lugusid veel tulemas!“ Ning kõlab „Kiivus“, seejärel „Vii, mind,vii“ ja „Ümber maailma“. Ning mõne aja pärast ka „Veel!“ – koos Koiduga. Publik on vaimustusest hingetu, Koit saab Annelt (või on see vastupidi) jõulise kallistuse. Anne suust kostab piuksatus: „Oih!“

Annet toetas laval ansambel The Swingin' Sisters. Foto: Stanislav Moshkov

Mida kontserdi lõpule lähemale, seda energilisemaks muutub diiva. „Lubasime, et pidu läheb käima! Lähebki!“ „Atmosfäär” on see lugu, mis viimse kui inimese toolilt üles sikutab ja käsi kokku lööma sunnib. Kisub vägisi tantsuks. „Roosiaia kuningannaks“ ja „Viimseks piletiks“ on suurhallist saanud ülemõõtmeline tantsusaal. Anne ees, 6000 inimest järel. Säärast möllu suudab hiilgavalt luua ja kontserdi viimaste sekunditeni juhtida üksnes Anne Veski. Diiva teab, kuidas asjad käima peavad. Vägev!