Kerli Altmart elas 13 aastat Šotimaal. "Seal arenesin samm-sammult finantsjuhiks ja selle väikese pakikesega tulin tagasi Eestisse - multifunktsionaalse raamatupidajana."
Koolitusjuht Lea Kreinin oli kodumaalt eemal 13. aastat. Kõigepealt Ungaris, siis aasta Kanadas ja lõpuks Šotimaal. Töötades seal eesti keele kultuurilektorina. Praegu toimetab naine Eesti Instituudis.
Filmirežissöör Liina Särkinen elas võõrsil 9 aastat ning peab enda lugu üsna kirjuks. Pärast kaheaastast õpinguaastat Inglismaal magistrantuuris, töötas ta samas ülikoolis, kus õppis. "Kuna kohe päris erialast tööd ei saanud, siis töötas noorte ja lapseootel tüdrukutega, vanuses 13 kuni 19." Londoni statistika järgi on see iga neljas tütarlaps. Pärast aastat tööd noortega, sai naine tööle kohalikku filmiproduktsiooni ettevõttesse, töötas suurte filmiürituste juures ning lõpuks andis ülikoolis äritudengitele loenguid kultuuriliste erinevuste kohta.
Kultuuriprojektide juht Evelin Sennett elas Londonis 10 aastat ning töötas nagu hunt Kriimsilm erinevate ametite peal. "Käisin ka ülikoolis, kus tegin finantskursuseid." Peamine tegevus oli naisel seotud Londoni seltsiga, kus ta korraldas Eesti kultuuriga seotud üritusi."
Miks otsustasid naised Eestist välismaale minna?
"Siin on tore elada. Aga enne võibolla ei saa sa sellest aru, kui ei ole kuskil mujal võõrast leiba söönud," lausus Kreinin. "Siis tuled Eestisse tagasi ja saad aru, kui tore siin tegelikult on,"
"Kui sa oled noor, siis on ikka vägev panna koduuks kinni ja mõelda, et maailm on lahti," jagas Altmart enda mõtteid. "Ei peagi mingit põhjust olema. Miks mitte, kui saab minna," arvas ta.
Särkinen rääkis, et võõrsile elama minnakse kindlasti ka praktilistel põhjustel. Raha on sellest üks osa, aga mitte peamine. "Minu puhul oli see, et läksin alguses õppima. Arvasin, et pärast kaheaastast õpinguperioodi tulen tagasi Eestisse. Aga nüüd ma siin olen - üheksa aastat hiljem," naeris ta. Filmirežissöör arvab, et paljudel on suurriiki kolides mingi ettekujutus, kuidas elu võiks seal olla. Aga sageli kujuneb see kohapeal teistsuguseks.
Sennett läks Eestist eemale lihtsal põhjusel, et näha teisi maid ja aru saada, kuidas seal elatakse.
Võõras ühiskonnas oled sa võõras
Kreinini sõnul on Briti ühiskond üsna hierarhiline, mistõttu ei võeta võõraid ka kergelt omaks. "Nad on sinuga kenad ja viisakad, aga tegelikult ei võta nad sind omaks." jagas eestlanna enda kogemust. 11 aastat Šotimaal elanud naine võib oma Šoti sõpru üles lugeda ühe käe sõrmedel. "Peamine tutvusringkond, mis tekib, on sinusugused, kes on sisse rännanud," lausus ta. Šotimaal elanud eestlannad peavad küll kohalikke avatuks, aga suhtlusviis jääb väga pinnapealseks. "Kui sa oled Eestis harjunud sünnipäeval võtma lilled ja tordi ning minema külla, siis seal minnakse pubisse," rääkis Altmart. "Sünnipäevalapsele tehakse välja ja ei ole isegi kingitusi."
Londonis produktsioonifirmas töötanud Särkinen, kelle laps õppis kohalikus koolis jagas enda kogemust, et teadmised Eesti kohta olid kohalikel väga kesised. "Kui klassijuhataja ei suuda aasta jooksul selgeks teha, kuskohast on pärit tema üks laps, kes on Eestist, siis see kajastus ka natuke selles haridustasemes."
Samas Altmartil oli tuua näide šotlaste kohta, kes teadsid Eesti iseseisvumisest ja sellest, et tegemist on merd sõitva rahvaga.
Suurriigi miinused - arstiabi, saastunud õhk ja transport
Sennett tõi välja Londonis elamise kitsaskohad. Üks sellest oli arstiabi, mis naise sõnul oli väga primitiivne - ainus "abi" inimest ravida, leiti antibiootikumides, ilma et oleks otsitud teisi lahendusi "Pole mõtet minna, kui iga kord antakse antibiootikume," lelidis Sennett. Ka saastunud õhk ja transport on suurriigis üheks suureks miinuseks. Särkineni sõnul kulus tal iga päev kolm tundi selle peale, et jõuda kodust tööle ja tagasi.
Positiivne, aga ehk eestlasele pisut ootamatu ja harjumatu osa nii Inglismaal ja Šotimaal oli naiste sõnul avatus - nii toidupoes, tänaval kui ühistranspordis. Kui eestlane on harjunud silmad maha panema, kui keegi kõnetab, siis nendes ühiskondades on tavaline, et võõrad alustavad vestlust kuskil avalikus ruumis.
Kodumaale tagasi tulemine ei tähenda läbikukkumist
Välismaal elanud naiste sõnul ei mõista paljud kaasmaalased, kui võõrsilt tagasi kodumaale tullakse ja ühiskonnas on levinud arvamus, nagu võõrsilt tagasi tulnud inimene on kuidagi läbikukkunud. "Inimesed ei mõista. Neile tundub, et kuskil mujal on parem, aga tegelikult ei ole," lausus Kreinin. "Ma arvan, et eestlased, kes ei ole võõrsil olnud, ei oska hinnata seda, mis meil siin on: turvaline riik, ilus loodus. Meie riigis sees ei ole vaenulikke rühmitusi. Kui kõigi maailma riikidega võrrelda, siis Eestis on ikka väga turvaline."
Särkinen rääkis, et väga oluline on ka vabadus, mida Eestis on tunda: vabadus lasta oma lastel minna vabalt kooli. Vabadus süüa head sööki, vabadus hingata puhast õhku." Särkinen rääkis, et ka kodutunne on väga tähtis. "See on see, mida sa hinges tagasi saad, kui tuled tagasi Eestisse."
Täispikka intervjuud saad järelvaadata siin:
Kommentaarid