Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Jõulukingituste otsimine tekitab meeletut stressi! (5)

Marilyn Jurman, 23. detsember 2018, 13:00
Foto: Marilyn Jurman
Ilmselt on jõuluvana siiski olemas, kuna pärast eelmise blogipostituse ilmumist, kus ma soovisin lund, tuli lumi kohe maha. Õues läks kohe palju valgemaks ja ilm ka külmemaks, kuid vähemalt on tõesti mõnus jõulutunne peale tulnud. Ainult et nende kingitustega on nii nagu igal aastal – stress.

Tegelikult ei peaks ju olema, aga ma olen people pleaser ja tahan loomulikult kõikidele osta täpselt sellised asjad, mis neid hästi palju rõõmustaks. Eelmisel aastal olid seisud teised ning käisin juba detsembri alguses mööda poode ja valisin sõpradele-sulgulastele kingitusi. Tegin paar kingitust isegi neile, kes seda võib-olla ei oodanudki. Sellel aastal proovin olla ettevaatlik, et ei jääks kink tegemata neile, kes seda väga ootavad.

Samal teemal

Jannoga on lihtne, me oleme sarnased ja kumbki otseselt ei oota kingitust. Ilmselt saame mõlemad empaatiliselt aru, et esiteks ei olegi eriti aega, teiseks ei ole alati raha ja kolmandaks ei ole see tegelikult mingi näitaja, et kas me hoolime ja armastame teineteist. Seda näitame kogu aeg üksteisele pisikeste tegudega. Aga nojah, kingitust on ikka ju tore saada.

Lugesin just täna artiklit, kuidas lapsed ei mäleta isegi neile kingitud mobiile ja tahvleid, nukkudest ja legodest rääkimata. Ma väga loodan, et see oli erand või käib see tänapäeva laste kohta, kes on kingitustega üle külvatud. Mina isiklikult mäletan küll väga hästi päris mitut kingitust, mis tegid mind väiksena nii rõõmsaks, et arvasin end olema kõige õnnelikum inimene kogu universiumis. Ehk siis jah, kingitused olid lapsena mulle tähtsad – Barbie (üks ja ainus, mis mul oli), nahktagi (ilmselt mitte päris nahast, kuna kandsin selle ribadeks), fotoaparaat (tol ajal me kutsusime neid seebikateks – filmi, ühe nupu ja automaatvälguga) ja hiigelsuur kaisukaru. Aga jah, mida ma mäletan sellest rohkem, oli kingituste lahtitegemine, luuletuste lugemine, mandariinid ja kahjuks ka mingil hetkel täiskasvanute tipsutamine.

Olin ise juba lapsena suur kingituste tegija. Alustasin kohe mitu nädalat varem ja tegin alati käsitsi midagi, mis oleks konkreetselt kingituse saajale mõeldud. Proovisin alati mitte kedagi ära unustada. Mingi hetk muidugi saime kõik vanemaks ja siis kuidagi kadus ära see komme. Võib-olla hakkasin tähele panema, et tegelikult ei rõõmustatud alati enda tehtud asjade üle ja ilmselt see haavas mind. Nüüd olen vahel ikka ka ise teinud midagi, kasvõi kurke soolanud, aga enam ma ei võta nii tõsiselt seda kingituste tegemist ja saamist .

Sellel aastal ei saa ilmselt keegi minu käest mingit kingitust, mis neile aastateks meelde jääks, kuna see lihtsalt ei ole seekord võimalik. Mis ma saan pakkuda – olla perega koos ja olla tore kaaslane seltskonnas.

Rumi on küll tüüpiline tänapäeva laps – kingituste ja asjadega üle külvatud. Aga no mis sa teed, kui nii väga tahaks teda koguaeg nunnutada. Tema sai oma jõulukingituse juba kätte – Pikleri kolmnurga. Kuigi ilmselt ei saa ta kingituse konseptsioonist kui sellisest veel aru, aga see jääb talle aastateks. Minu arust on Pikleri kolmnurk Eestis eriti tore asi, kuna talviti on nii külm, et ei jõua alati õue, aga laps tahab ju ronida ja turnida. See ongi siis selline ronimise kolmnurk ja kui kate peale visata, siis muutub telgiks. Ma olen üsna kindel, et kui ma oleks sellise asja saanud väiksena, siis see oleks minu sinna "jääb alatiseks meelde" kingituste nimekirja pääsenud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee