Pühad on koduse vägivalla all kannatajaile raskeim aeg: abi on siiski saada! (22)

Statistiliselt on Eestis vägivalda kogenud iga teine või kolmas naine. Abi otsida sageli ei tihata, kuigi seda saada on kergem kui kunagi varem. Tervise- ja tööminister Riina Sikkut märgib, et tegu ei ole ainult pühade teemaga: „Lähisuhtevägivald on suur murekoht. Eelkõige vajab muutmist arusaam, et see on isiklik teema ja sellega peab ise hakkama saama.” sõnab minister, kelle sõnul on oluline tegelda peale ohvri ka vägivallatsejaga, sest vastasel juhul leiab too endale ka perest eraldamise puhul varsti uue ohvri. 

Siseminister Katri Raik nendib, et pooltel juhtudel on ka lapsed vägivalla tunnistajateks. „Kui laps vägivalda kogeb ja pealt näeb, võtab ta selle mustri omaks ning võib ka ise täiskasvanuna muutuda vägivallatsejaks,“ ütleb minister ja räägib, et on isegi kuulnud kõrvalkorterist lapse nuttu ja mõelnud, kas seda mitte liiga palju ei ole. Politseid pole ta ilmselt appi kutsunud. Politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja Krista Aas lisab siinkohal, et õnneks on sekkumisvajadus inimeste hulgas kasvanud. Politsei esindaja sõnul on kolm võimalust, kuidas vägivallatseja ohvritest eraldada. Kui inimene on toime pannud kuriteo, saab politsei ta kinni pidada. Vägivallatsejale on võimalik kehtestada viibimiskeeld ning alkoholijoobes märatseja viiakse kainenema.

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juhi Jako Salla sõnul jõuab enamik kannatanuid ohvriabini siiski väikese viitega.  „Naiste tugikeskuste kaudu saame anda operatiivset nõu. Kriisiabi telefonile saab helistada ööpäev läbi ning rääkida oma murest eesti, vene või inglise keeles,“ selgitab ta. Esimene koht, kuhu murega pöörduda, on maakondlik naiste tugikeskus, mille kontaktid leiab veebilehelt palunabi.ee. Salla märkis, et mõnikord helistab inimene enne viis korda, kui julgeb kogu loo ära rääkida või abi saamiseks kohale tulla. „Ühtegi abivajajat me eemale ei lükka.”

Sikkut lisas, et kui olukord on ohtlik, tuleb kõhklemata helistada numbril 112. Uuest aastast avatakse ka üldine ohvriabi number 116 006. Sealt saab infot ka anonüümne helistaja. Uuest aastast tuleb juurde üks naiste tugikeskus Tallinna ja üks Narva. „Sealt saavad abi ka lapsed,” ütleb Sikkut. Ta täpsustab, et kui inimesel on hirm abi otsida või hädasolevast lähedaset või naabrist teatada, saab jääda ka anonüümseks.

Vahel ei juleta politsei või prokuratuuri poole pöörduda. Kardetakse, et ei suudeta enda öeldut tõendada. Tamme sõnul ei pea kannatanu sellepärast muretsema. „Tema roll on ainult ära rääkida, mis juhtus. Sageli saab ohvrit aidata juba sellega, et asi on avalikuks tulnud. Kuni vägivald on varjatud, ei kao see kuhugi.”

Sikkut selgitab, et ei ole riigi asi otsustada, mida inimene peab oma eluga ette võtma. „Riik ei ütle kindlasti, et sa oled vägivaldses suhtes, hakka lahutama. Aga kui inimesel on abi vaja ning ta tahab oma elu muuta, siis muidugi peab riik aitama. Eriti, kui inimesel puudub tugev lähedaste võrgustik.”

Politsei esindaja sõnul on oluline, et riik sekkuks nendes kohtades, kus inimene ise hakkama ei saa: „Räägime ennekõike lastest.”

Perevägivalla vastu võitlevate asutuste prioriteedid järgmiseks aastaks hõlmavadki eelkõige omavahelise koostöö tõhustamist. Näiteks soovib prokuratuur tõhustada ja kiirendada kriminaalmenetlusi ning kannatanuid paremini informeerida.

Politsei- ja piirivalveamet lisab ilusatele sõnadele praktilise meetme: vormikaamera politseinikele. „Et ei peaks kedagi topelt üle kuulama ega pärast vaidlema, mis toimus ja mida keegi ütles,” selgitab Aas.