Anne Veski: „Üheksast viieni töötamise õnne pole mul elus olnud ja seda ma ei kahetse ka!” (22)

 „Jalg värises, hääl värises! Kohe kuulsin, et laulan mööda,“ kirjeldab laulja Anne Veski, tänaseks 40 aastat publiku ees viibinu, oma esmaesinemist Eesti riikliku filharmoonia laval. Oli 1980. aastate algus. Suurest ärevusest oli Anne ruuži nii hoogsa käega palgeile kandnud, et nägi välja kui kõvasti päikest saanud ladvaõun. „Värvisin end enne esinemist kuidagi ära, pärast keegi küsis, et miks sa need põsed nii punaseks pidid värvima. Ütlesin, et natuke värvisin, aga pärast läksin ise ka veel näost punaseks!” 

„See oli üks mittemeeldiv kogemus minu jaoks,” tunnistab ta. „Aga suure lava hirmu põdesin täielikult seal vist läbi küll. Rohkem sellist lavahirmu pole mul olnud.”

Eesti riikliku filharmoonia lava oli toona Anne, algaja lauljatari, unistuste tipp. „See tundus kui maailma naba,” muigab Anne nüüd. „Minu kui Rapla tüdruku mõistus ei võtnud, kus rohkem võiks inimene veel üldse esineda kui Tallinnas Estonia kontserdisaali laval!”

Tollasele miinusmärki kandvale kogemusele eelnes aga rohkelt võidurõõmu ja teadmist, et laulmine on õige rida, mida ajada. „Sellest, et olen laulja, sain aru, kui olime Omegaga Audru pargis esinemas, kõrgemal laval,” jutustab Anne, kes puupüsti täis parki võidurõõmsalt silmitses. Üll endaheegeldatud helesinist värvi kampsunike ja iseõmmeldud lühikesed püksid. „Ma olin ikka nii äge, kui sealt ülevalt alla vaatasin ja oh, poisid kõik vaatasid... Tundsin, et see asi on ikka väga lahe – rahvast oma pilli järgi tantsima panna.”