VIDEO | Väikese Martini tädi: kõige suurem õudusunenägu lapse jaoks on see, kui ta ei saa olla laps (19)

Mitme kuu jooksul sai meedia vahendusel kaasa elada väikesele poisile, kelle narkosõltuvuses ema turvakodusse viis ja sinna jättiski. Meedias kirjutati väikesest Martinist, kelle päris nimi on Hannes. 

Poisi teekond enda tädi pere juurde kestis üle aasta. Selle aja jooksul oli ta kolmes erinevas turvakodus. Kuigi oli lootusetuid hetki, ei jätnud poisi tädi Marion Manivcuk oma õelast. Täna saab Hannes võrdselt oma nelja tädipojaga lapsepõlvest rõõmu tunda. Tegemist ei ole tavaliste Eesti päritolu poistega - kõigis voolab ka Ukrania verd. "Eks neis on seda temperamenti ja Hannes võtab Eesti aeglusega seda hoogu siis maha. Aga eks ta väljakutse on," sõnas Marion saates. "Iga lapsega on oma lugu ja Hannesega oma. Kui vahel ei jaksa, siis hingan sisse-välja ja hakkan otsast peale."

Marion meenutas möödunut ja tunnistas, et see oli raske aeg. "Ma ei oskagi seda kõike sõnadesse panna. See oli raske." Marioni abikaasa Mihhaili arvates oli kõige suurem raskus see tunne, kui mõistetakse kohut üleliia. 

Marion meenutas seika, kui luges artiklit, kus öeldi, et Hannesel on juba pere leitud ja nemad peaksid aru saama, et ei ole sobilikud.

Suurim takistus oli Marioni abikaasa kriminaalne minevik

Lastekaitsjate suurimaks etteheiteks oli see, et laste isa Mihhail oli istunud vanglas. "Kas tõesti ei tohi rõõmu tunda selle üle, et üks mees on otsustanud avada oma südame, kodu ja pere lapsele, kes seda armastust ja hoolt vajab?" ei saanud Marion aru. 

Mihhail rääkis avameelselt, et on kriminaalse taustaga, aga pööras sellele elule selja juba 11 aastat tagasi. "Täna ma tean, et ei ole see inimene, kes kunagi olin." Mihhail rääkis, et suureks mõjutajaks elumuutuses on olnud nii abikaasa kui usu leidmine.

Marion meenutas, kuidas ta sai kõne enda teiselt õelt 6. septembril, kes teatas, et Hannes on turvakodus ja nüüd peab midagi ette võtma. Kui abikaasa sai sellest teada, oli ta esimene lause olnud, et poiss peaks tulema neile.

"Meil oli kunagi juttu sellest, et kui juhtub nii, et Hannes jääb üksi, siis võtame meie tema endale. Nüüd oligi see olukord."

Marion rääkis ka, et vahepeal hakkas usk kõikuma, kuna selle olukorraga oli palju väljakutseid. "Tundus, et ei jaksa, aga üheskoos, olles lähedastega, perega olime ootuses ja teadmises, et kuskil on üks laps, kes väga ootab meid ning kelle nimel tasub võidelda."

10. septembril sai Hannes viieaastaseks. Kümme päeva pärast seda lubati kohtuotsusega Hannes lõplikult tädi perre. "Kuigi sellest on juba aega möödas, oli see füüsiliselt, emotsionaalselt ja vaimselt raske. Ma ei saa öelda täna, et olen sellest üle. Ainuke, mis mul tuletab meelde, et see on möödas, on Hannes ise - et ta on siin," rääkis naine. 

Koos Hannesega kasvab peres nüüd 5 poissi."Inimene jaksab nii palju kanda, kui palju on talle antud. Hannese lugu on minule väga südamelähedane," tunnistas Marion. "Ma olen ise olnud turvakodus. Minu eest ei võideldud ja ka minu õdede eest mitte. Olen endale väiksest peale öelnud, et ma ei soovi enda lastele sellist elu, mida mina päris väiksena olen pidanud läbi elama." Marion teab, et kõige suurem õudusunenägu lapse jaoks on see, kui ta ei saa olla laps. 

Hannes on tädi sõnul uues kodus kohanenud hästi. Ja kui midagi head turvakodust välja tuua, siis üksiklapsena oli ta seal olles õppinud rohkem teistega arvestama.

Hannese päris ema on väidetavalt õega ka vahepeal ühendust võtnud ja Marion tunnistab, et mõtleb tema peale iga päev ja Hanneses näeb ta teinekord enda õde. Tahaks loota, et tal läheb paremini. Aga ma ei saa midagi öelda. See on tema elu ja tema valikud."

Perekond on andeks andnud kõigile neile, kes Hannese hooldusõiguste saamise teekonda raskemaks tegid. "Minu minevik on see, mis pani inimesi nii mõtlema ja neid otsusi tegema. Aga siinkohal peaksid kõik aru saama, et inimene võib muutuda. Ja ma olen 100 protsenti muutunud," lausus Mihhail. 

Täispikka intervjuud saad järelvaadata siin: