Raamat

Kristiina Ehin: luuletuste ja laulutekstide kirjutamine on täitsa erinev asi 

Kais Allkivi, 20. detsember 2018, 08:30
Foto: Kaari Saarma
Ei juhtu just tihti, et raamatupoodide ilukirjanduse edetabeleis troonib luuleraamat. Kristiina Ehini detsembri algul ilmunud luulekogu „Aga armastusel on metsalinnu süda“ on sellega hakkama saanud.

„Eks mõne luulekoguga on mul varemgi seda juhtunud, et avastan: ohoo, raamatul on ka edetabelis mingi koht. Aga selle raamatu populaarsus, hetkel kui ma pole isegi jõudnud ühtegi esitlust korraldada, tuleb küll toreda üllatusena,“ tunnistab Ehin. Ja lisab: „Mul on siiralt hea meel iga luulekogu üle, mis ületab uudisekünnise. Ka Doris Kareva koostatud kogumikul „Eesti tunne“ läheb väga hästi, samuti on mul hea meel, et Vladislav Koržetsi ja Mehis Heinsaare luulekogu on olnud menukad.“

Samal teemal

Muuhulgas pole Kristiinal raamatuesitlusteks aega jäänud, kuna valmistuda tuli kontserdisarjaks ansambliga Naised Köögis. Poetess, kes on ansambli peamine laulusõnade autor, avaldab, et luuletamine ja Naistega Köögis laulutekstide loomine on enamasti täiesti eraldi ettevõtmised. „Laule kirjutades on vaja ühist häälestust ja teemat, mis kõiki kõnetaks. Mõnikord mõtleme kohe ka muusika peale ja loome sõnu teatud viisile.“ Nende talvetuuri nimiloo „Soojuse hoidmise aeg“ kirjutas Kristiina näiteks ühel esimese lume hommikul Sofia Joonsi loodud viisile. „Luuletusi kirjutades olen täiesti vaba ja räägin ainult enda eest,“ lausub ta.

See ei tähenda siiski, et tema luuleridadest ei võiks hiljem laulusõnad saada. Uuegi luulekogu tekstide viisistamise vastu on juba huvi tuntud.

Erinev on Kristiina jaoks ka oma loomingu esitamine lugedes ja lauldes. „Olen alles üsna hiljuti avastanud, et oskan ka laulda, nii et seda tehes tunnen alati ka ülevoolavat üllatustunnet. Aga luulet lugedes olen harjumuspärases voolusängis,“ võrdleb ta. „Ometi võib mõne teravama uue luuletuse ettekandmine südame hirmunud linnu kombel pekslema panna.“

Kas muusika abil saab inimesi ka rohkem lugema suunata? „Muusika aitab esile tuua luule musikaalsuse, mis on seal alati niigi olemas,“ arutleb luuletaja. „Mõni inimene tahab seda ise otsida, ta ei vaja muusika abi. Luuletus kõnetab isiklikult ja ausalt, kujundikeel loob võimalusi paljudeks tõlgendusteks,sõnad ja seosed inspireerivad ja panevad keelt värske ja elusana tajuma. Need on luuleinimesed. Ja õnneks on neid Eestis ikka palju. Kuid on ka neid, kes elu sees ühtki luulekogu kätte ei võta, kui mõni laul või tuttava soovitus neid just ei suuna.

Hiljuti lugesin saates „Nädalalõpp Kanal 2ga“ ühe poliitiliselt allegoorilise luuletuse ja selle peale kirjutas mulle üks tõsimeelne meesterahvas, et see luuletus pani teda mõtlema, et nüüd oleks küll aeg oma elu esimene luulekogu osta,“ jutustab Kristiina.

Ta mainib, et teravat ja valusat looduskaitsetemaatikat ning teisigi teemasid, mis on ühiskonnas antennid võnkuma pannud, puudutab ka tema uus luuleraamat. Kuigi peamiselt on see riimiline armastusluule kogumik.

Kuivõrd mõtleb Kristiina sellele, et tuntud luuletajana on tema võimuses aidata üldiselt kaasa sellele, et inimesed ei unustaks hea luule lugemist? „See on ilus eesmärk kahtlemata. Aga eelkõige on ikka vaja tähelepanu sellele, mida luule ütleb, kuidas sügavmõtteline, vaba ja keeleliselt tundlik sõna võib olla kaalukam kui asine ja bürokraatilk väljendusviis,“ arvab ta. „Olen kindel, et sügav luule aitab elu mõtestada, arendada arukust ja taju ning kasvatada julget ja kaastundlikku südant.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee