Inimesed

Sandra Nurmsalu: kui sa oma teed ei käi, hakkab see lõpuks ka su tervisele (2)

Anu Saagim, 19. detsember 2018, 09:29
Foto: Stanislav Moškov
Eestile oma lauluga „Rändajad“ Eurovisioonilt 2009. aastal kuuenda koha toonud Sandra Nurmsalu osaleb Eesti Laulu poolfinaalis lauluga „Soovide puu“, mis on ühe tema ammuse soovi täitumine.

Sandra, „Soovide puu“ on imeilus laul, mida soovimine sinu elus on tähendanud?

Samal teemal

Eks me kõik hakkame juba väikese lapsena midagi soovima. Näen seda praegu eriti selgelt oma kolmest lapsest noorima, seitsmekuuse poja pealt, kuidas ta maailma uudistab ja avastab. Mingid soovid, mustrid on igas inimeses sügaval sees juba olemas.

Lapsele tuleb võimaldada õige keskkond, et ta saaks rahulikult tegeleda sellega, mis talle on sisse kodeeritud. Näiteks meie noorimal liikmel hetkel on suur soov ja tahe kõndima hakata, ja kuigi sinna on veel paar kuud aega, siis ta teab täpselt, mismoodi ja millises järjekorras oma keha selleks ise treenida. Loo
ainult keskkond ja lase turvaliselt kasvada omas tempos. Soovimine on iga inimese pärisosa ja viib edasi, toob mõtteid ja unistusi siia reaalsusesse.

Täpselt samamoodi on see minu elus. On igasuguseid asju soovitud ja ma tunnen, et olen väga õnnelik ja hoitud inimene. Elu ja head inimesed on niimoodi kandnud, et palju ilusaid ja olulisi soove on täitunud ja see on imeline tunne. Olen tänulik ja loodan, et oskan seda omakorda tagasi anda.

Palun nimetaa mõni soov, mida oled teadlikult soovinud ja selle poole püüelnud ning lõpuks ka saavutanud.

Neid soove on suuremaid ja väiksemaid, lihtsamaid ja sügavamaid. Kui rääkida muusika teemadel, siis lugu „Soovide puu“ valmis koostöös Priit Pajusaarega. Sellest koostööst olin unistanud juba ammu. Kuulun nende lauljate hulka, kes on päris väikesest peale omanud teadlikku soovi, et minu tee on laulmine.

Kuidas üks väike laps seda teab nii, et kõhklustele ega kahtlustele ruumi ei jää?

Ilmselt on see seotud oma teega siin elus. Mäletan üht hetke, kui olin 12 aastane, varateismeline, esimesed hingevalud olid lainetena üle käinud. See oli jõulude ajal, jõuluvana kingikotis oli mulle Evelin Samueli esimene täispikk album, mis oli sündinud koostöös Priit Pajusaarega. Kuulasin aina uuesti seda plaati. See muusika kandis ja lennutas kuhugi kõrgustesse. Väga eriline helikeel ja produktsioon. Ja kui kaunid loodusfotod olid kaasas!

Seal oli laul „The Fields of Alia“, mida ma kuulasin uuesti ja uuesti. See puges sügavalt hinge ja mängis mul päevi või isegi nädalaid järjest. Maailmavalude vastu mõjus see väga teraapiliselt ja aitas sel hetkel nagu võluväel. Mäletan neil õhtutel sellist mõtet: tahaksin tulevikus lauljana just sellise kõlapildiga muusikat esitada! Samuti mõtlesin, et küll oleks lahe üks lugu teha koos Priit
Pajusaarega!

Äkki meenus see hetk ajast, kui olin 12-aastane ja soovisin teha loo koos Priit Pajusaarega. Mõtlesin, et saagu mis saab, aga ma võtan julguse kokku ja kirjutan talle. Unistus on ju kogu aeg kuklas olnud ning kaotada ei ole midagi. Kas ehk ongi just praegu õige aeg selle unistuse täitumiseks? Priit kirjutas vastu ning kutsus endale külla − sealt meie koostöö alguse saigi.

Küsisid mu soovide kohta, tsiteerin selle loo sõnade autorit Aapo Ilvest:
„Lapsepõlve muinasloos
kui sa õnnekaevust jood,
omaenda saatust lood,
pole võimatu su soov,
sa ju tead ja näed.”

Täpselt seesama hetk minu lapsepõlvest on kirjutatud nüüd „Soovide puu“ laulu sisse.

Mida saab inimene teha oma soovide täitumiseks?

Sinu unistused saavad tõeks ainult siis, kui sa julged oma soovile järgneda, nagu on ka „Soovide puu“ loos kirjas. Ma olen kogenud, et tähtis on tunnetada, et su soov on juba siin ja hetkel täitunud. Hoida seda ehedat tunnet ja teadmist elus. Ja mitte pelgalt tahtmist, et ma tahan, aga vist ei saa selle ja tolle tõttu, vaid just teadmist, et see on juba olemas. Siin on oluline vahe.

Mõnikord aga juhtub ka nii, et soov on küll olemas, aga ajastus ei ole õige. Siis olen kogenud, et vaja on kannatlikkust ja usaldust, et küll õige hetk saabub ja see siis ära tunda. Mul on olnud elus ka selliseid hetki, kui loodad või unistad, aga samas on kuklas ka pisike hirm, et mis saab, kui asjad ei lähe päris nii nagu lootsin. Hirmule silma vaadates on see aga hoopis eest ära kadunud.

Vahel mõtlen ka, et miks elatakse ühte elu, aga kuklas on hoopis muud soovid. Muidugi on elud ja olukorrad väga erinevad. Aga võib-olla tuleks mingil hetkel mugavustsoonist, harjumusest välja tulla. See võib küll elukorralduse mõneks ajaks paigast lüüa, aga kui anda suurele unistusele võimalus, võib selle peale luua väga erilise elu. Olen seda kogenud.

Sandra Nurmsalu

Kuidas oled leidnud selle sisemise julguse järgneda oma soovidele?

Õnneks minu põhikooliaegne lauluõpetaja Heli Karu on imeline võlur, kes andis endast rohkemgi kui ühe muusikaõpetaja tööleping eeldaks, seega olin kogu aeg kusagil laval laulmas ja selle poole pealt väga hoitud. Kuklas oli kogu aeg teadmine, et see ongi ju õige tee. Südames ja hinges kriipis pidevalt soov muusikakooli tasemel lauluõppe kohta ja ootas enda aega.

Pärast põhikooli läksin aga Otsa kooli taas viiulit õppima. Niiöelda lastemuusikakooli õpetajate tungival soovitusel, taaskord julgemata otsustada kogu täiega laulmise kasuks. Kui olin teisel kursusel, sain aru, et pean tegema valiku, professionaalsel tasemel pilliõpet ja laulmist vähemalt mina paralleelselt
teha ei saa.

See, mis tõukab otsust tegema, on selline kriipiv tunne, mis on su sees ja teadmine, et sa lihtsalt ei saa selle vastu. See on miski, millega sa sünnid siia ilma. Kui sa oma teed ei käi, hakkab see lõpuks ka su tervisele. Sinnamaani kuni ma tegin lõpuks selle otsuse, et ma nüüd vahetan eriala ja astun sisse popp-jazz laulu, olin ma peaaegu iga kuu haige, lisaks juhtus tõsine seljaprobleem ja mu peas oli segadus.

Minu kallis ja armas mees mängis olulist osa selles otsuses, tema julgustas mind seda tegema, öeldes: ole julge, miks sa ei vali lauljateed? Mida sa kardad? Võtsin Otsa koolis viiuli kõrvale ka hääleseade valikaine ja nendes tundides tundsin lõplikult, et see on ainuõige, sest ootasin neid tunde palju rohkem kui enda põhieriala viiuli omi ja siit tuli ka otsustav julgus.

Mäletan, kuidas rääkisin otsusest oma viiuliõpetajale Eeva Punderile ̶ käed
värisesid, tundsin, et veaksin justkui teda alt. Aga õpetaja hoopis ütles: ma arvan ka, et sa teed praegu õige otsuse, käime selle aasta lõpuni ja siis ma aitan sul astuda samasse kooli laulu erialale. Olen talle ääretult tänulik, ta on väga suure hinge ja südamega inimene nagu ka Heli Karu ja Kaidi Randmaa, kelle käe all lapsena kooli kõrvalt laulsin.

Arvangi, et kui su kõrval on head inimesed ja toetavad sõbrad, hakkabki tee liikuma unistuse poole. Pärast seda otsust oligi nii, et tervis läks paremaks ja elu hakkas voolama.

Lauljatee on ilmselt miski, mis on määratud ette kõrgemalt poolt. Minu väga suureks õnneks teadsin seda juba lapsena. Tean ka tuttavaid, kes ikka veel otsivad ennast ega tea oma teed. Kõik tuleb justkui hästi välja, aga miski kripeldab, et see ei ole päris see. Õige tee aga peab kuskil olema! Arvan, et väga oluline on see üles leida. Mida nooremana, seda rohkem aega sul jääb
sellega tegeleda.

Inimene leiab sisemise rahu, kui on leidnud oma tee ja järgib oma südamesoove?

Ma usun küll. Soov peaks olema selline, mis teisi ei kahjusta. Omaenda südamesoov ja teistega arvestav soov. Lapsevanemana näen, kuidas lapsed oma teed otsivad ja tundub, et vanem tütar on juba ka leidmas. Vanematel on oluline roll aidata lapsi, neid suunata ja kindlasti ära kuulata, näha, mis nende silmis selle tõelise sära sütitab ja tegutsema paneb.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee