ARVUSTUS | „Bumblebee“ – kas lõpuks ometi „Transformerite“ film, mis ei imegi vilinal?

Nii ka tänavu – kohe-kohe kinoekraanidele vurav (sest autod, mõistate?) „Bumblebee“ on järjekordne sissekanne nüüdseks (kahjuks) pika ajalooga seeriale. Aga oota, misasja? Kriitikud on selle pigem positiivselt vastu võtnud? Kas te tahate öelda, et lõpuks ometi on kohale jõudnud „Transformerite“ film, mis ei imegi vilinal ja absoluutselt kõike, mida võimalik?

„Bumblebee“ murrab end kohe esimestel minutitel välja tollest kulunud raamist, mille vahele iga eelnev prügikastipõleng end pressida on üritanud. Kadunud on Optimus Prime’i ennastrahuldav pikk monoloog, mis kutsub kõiki üles käest kinni hoidma ja sõbrad olema, samal ajal oma robot-vaenlastele molli andes. Selle asemel näidatakse meile autobottide koduplaneeti, mille on enda alla haaranud sõda kahe osapoole vahel: robotid, kes muutuvad autodeks... ja robotid, kes muutuvad absoluutselt kõigeks.

Sõda muutub autobottide jaoks hapuks ning nad teevad oma koduplaneedilt vehkat, et leida uus baas. Jälgede segamiseks minnakse lahku ning planeedi Maa liisk langeb meie kollase (ning kolaka rauakogu kohta ka võrdlemisi armsa) nimitegelase peale. Seal ootavad teda ees aga klišeeliselt lamedalaubalised Ameerika sõdurid (eesotsas lameda näo uskuja John Cena), kes esmalt tulistavad ja alles siis küsimusi küsivad. Lisaks jõuab kohale mõistmine, et ahjaa – see film räägib ikkagi inimestest, eksole. Rumal mina.

Juhuse tahtel kaotab Bumblebee enda hääle ning satub Charlie valdusesse. Viimane on värskelt 18-aastaseks saanud noor neiu, kelle huvideks on autode putitamine ja minevikust kinni hoidmine. „Blaa-blaa-blaa, mu isa on surnud, mul on raske enda maailmas enda kohta leida, teised tüdrukud on mu vastu õelad…“ Ma isegi ei hakka paluma, et kes antud väiteid varem kuulnud, see käe püsti ajaks.

(Esimese filmi eel)lugu on ääretult imal ja klišeeline, kohati isegi veniv… aga vähemalt kordades parem, kui ükskõik, mida need viimased käkerdised jutustada üritasid. Eks aitab ka, et Charlie on sümpaatne ning tema ema, kasuisa ja vend ei käitu nagu hullumajast plehku pannud napakad.

Visuaalselt on tegemist seni kõige kenama filmiga ja puhtalt sel põhjusel, et robotite disaini on kõõõõõvasti minimalistlikumaks muudetud. Kadunud on need kümnemeetrised ja -tonnised metallkolakad, kelle iga kui viimne raudvinn on animeeritud ja kes ei suuda sekunditki paigal püsida, vaid peavad demonstreerima, kuivõrd palju aega, verd ja pisaraid animatsiooniosakond ülemuste plaksuva piitsa all valanud on.

Uued disainid meenutavad aga hoopiski vanakooli multifilme ja mänguasju, mis jätab üleüldiselt tunduvalt puhtama mulje. Tänu sellele on robotite omavaheline kähmlus (mida võiks veits rohkem olla – kui ma tahan vaadata filmi inimestest, siis ma valin filmi inimestest, mitte suurtest autodeks muutuvatest robotitest) isegi täiesti jälgitav. Vot mis juhtub, kui Michael Bay rooli taga ei ole.

Heliriba on ka päris äge, aga kohati jääb mulje, et sündmuste toimumisaeg (aasta on 1987) on valitud pigem selleks, et saaks ratsutada tollel samal lainel, millele „Guardians of the Galaxy“ oma retrolauludega tõuke andis. Mitte et ma kurdaks, sest hea muss on ikkagi hea muss (olgugi, et Rick Astley oma meemistaatuse tõttu siingi filmis põhjuseta tappa saab).

Üldiselt siiski vaadatav film, mis ülejäänud seeriat arvesse võttes on neetult hea tulemus.

6/10

Ahjaa, vaatasin filmi 3D-s. See oli mõttetum kui kondoomid eunuhhi öökapil.