FOTOD | Kuldmikrofoni laureaat Tõnis Kipper: provintsiajakirjanikuna on laureaatide nimekirja sattumine vähetõenäoline (1)

Eesti Ringhäälingute Liidu aastapreemia Kuldmikrofon anti sel aastal välja juba 23. korda. Sel aastal tunnustati auhinnaga Tõnis Kipperit, kes on juba 10 aastat juhtinud Kadi raadios igapäevast saadet „Keskpäev”, kus kõlab muusika ja räägitakse aktuaalsetel teemadel. Samuti on tal igal laupäeval portreesaade „Kohvitund”, kus vestleb pikemalt mõne tuntud persooniga. Kadi raadio on Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Läänemaa kohalik raadiojaam, mis on tegutsenud alates 1992. aastast. Tegemist on ka taasiseseisvunud Eesti esimese erakapitalil loodud sõltumatu kommertsraadiojaamaga väljaspool Tallinna.

„Aastapreemia saamine tekitas tunde, et kõik, mis on tehtud, ei ole asjata. Igal inimesel – ükskõik, mis ametit ta peab – on võimalus näha, kas sellest on kellelegi mingisugune kasu või kas keegi paneb seda tähele. Kui keegi märkab, on see kahtlemata väga tore. Tean, et niisama tühja tööd ei ole tehtud,” rõõmustab Tõnis.

Mees tunnistab, et ei olnud selliseks tunnustuseks valmis. „Vaadates nimekirja, kes on enne mind Kuldmikrofoni auhinna pälvinud, on sellesse seltskonda sattuda kahtlemata väga suur au ja provintsiajakirjanikuna suhteliselt vähetõenäoline. Lisaks on kümneid inimesi, kes seda vääriksid,” lausub Tõnis. „Üks süüdlane on kahtlemata Kadi raadio tegevjuht Gunnar Siiner, kes selle kõige taga on,” räägib mees, et just tema pakkus laureaadiks Kipperit.

Eetrikülalised teatasid viis minutit enne saadet, et ei tule

Tõnist paelub raadiotöö juures enim, et üldjuhul ei tea ta hommikul, mis saates juhtuma hakkab. „Selle ütleb ette elu ja see hoiab päris hästi vormis. Pead olema hästi kursis kõigega, mis toimub. Sa ei saa ennast ära unustada ja mugavustsooni jääda.”

Samas tunnistab ta, et teiselt poolt on teadmatus on raadiotöö juures väga keeruline ja raske. „Meil oli parasjagu valimiseelne periood ja üks erakond oli „Keskpäeva” saate kinni pannud sooviga seal rääkida. Kõik oli juba korduvalt üle täpsustatud ja helistatud, mis oleks pidanud minus tekitama juba väikse ohutunde. Viis minutit enne saate algust helistati mulle ja öeldi: „Me ei hakanud ikka täna Saaremaale sõitma.” See tähendas, et mul oli saates tund aega vaba aega. Oli kaks varianti: kas saade ära jätta – mis ei tule kõne alla – või leida kiirelt midagi ja kedagi. Võtsin oma kontaktide raamatu lahti ja vaatasin, kes on inimesed, kellele võin helistada,” meenutab Kipper stressirohket olukorda. „Siinkohal tahaksingi tänada just neid inimesi, kellele olen niimoodi helistanud ja kellele võin ilmselt ka tulevikus helistada ning kellega on alati millestki rääkida – ja mitte lihtsalt rääkida, vaid nii, et mul ja kuulajal oleks huvitav. Kuulaja ei tohi aru saada, et see oli hädavariant ning tegelikult pidid saates olema teised inimesed ja teemad,” räägib ta.

Auhinnale Tõnis veel kohta välja valinud ei ole, kuid tõdeb, et kuna auhind on tal nagunii meeles, ei pea see kogu aeg nägemisulatuses olema. „Arvan, et kolmapäeval võtan selle siiski töö juurde kaasa – ma ei oleks Kuldmikrofoni saanud, kui mul poleks nende aastate jooksul olnud nii palju häid kolleege, tänu kellele ma üldse eetrisse pääsen. See on natukene minu ja natukene kõigi teiste auhind, kes on 26 aastat Kadi raadiot teinud. Loodan, et vähemalt sama palju veel.”