GALERII | Gunta Randla pani oma telenukud viimast korda näitusele
Kui Gunta oma elu esimese lastesaate, telehitiks tõusnud „Mõmmi ja aabitsa“ kujundust tegi, oli tal abiks draamateatri butafoor. „Mina joonistasin mängukaru pea ja kostüümid – seal polnud mingit kavalust ega loomingulist põlemist,“ kõneleb kunstnik, kuidas 1973. aasta hittlavastuse kostüümid sündisid. Toona polnud värvitelekaid, mistap oli kunstniku tööks poolesajast halli varjundist pildi loomine. „Kõik oli hall, sest esimesed osad olid mustvalged!“ jutustab ta. „Seejärel tuli väike paus ning tuli telesse värv. Suupritsi ja guaššvärviga puhusime sellele hallile karvale pruuni peale. Prillid ja riided olid seda värvi täis!“
Et aga tollased karupead valmistati poroloonist, pole neist praeguseks kõrvaotsagi säilinud. „Need, mis praegu väljas, on tollaste karude koopiad – fotode ja jooniste järgi,“ lausub Gunta, et 16 aasta jooksul, kui telemaja nukumuuseum kestis, said kunstnikud oma nukkudest duplikaate teha. Nii valmistati uuesti „Kadekopsude“ lillad-kollased-rohelised nukud ja ka pöialpoisid sündisid teist korda. „Kui ERMi näituse maha võtan, lähevad need nukud telemajja kastidesse tagasi. Ega neid kuskile välja panna ju ei ole!“
Selle peale, et telemaja fuajees avati nn telemuuseum, pole Guntal põhjust loota. Raul Rebase kampsuni ja Reet Linna prillide kõrval ei paista neile kohta jaguvat. „See on nagu ajutine püsinäitus seal teles. Telenukud on neil ikka ju kastides, mitte väljas,“ ohkab Gunta, kes nukkude pärast südant valutab. „Eks televisioonis on heitlikud ajad ja ega neil neid nukke enam vaja ole. On, nagu on! Minul on igal juhul praegu väga soojad mälestused ERMist ja arvan, et see nukkude näitus jääb minu viimaseks. Ei hakka mina seda näitust enam kuskile lohistama – mul on ka lõppude lõpuks õigus vana olla!“
Kommentaarid (0)