Olav Osolin kirjutab laule: heliloojaks ei pea ma end mingil juhul, see on kõrvalharrastus (5)

„Hiljem olin Tartu levimuusikapäevade žüriis, siis juba „Eesti laulude“ ja enne seda „Eurolaulude“ žüriis, olen olnud ka reklaami- ja turundus- ning ka filmižüriides. Ma ei mäleta, et oleksin olnud iludusžüriis ja ma pole hinnanud ka loomi,“ rääkis Osolin.

Mees ütles, et on saanud oma tööle ka päris palju tagasisidet. „Mulle tuleb üks kummaline lugu meelde, kus läksin matusele, olid peied ja üks proua tuli mu juurde ja ütles, et tal on üks väga diskreetne küsimus, et kas me saaksime natuke rääkida. Läksime nurga taha ja ma mõtlesin, et olen kadunukese osas millegagi hakkama saanud,“ meenutas Osolin. Tegelikult ütles proua aga, et tema meeles andis Osolin ühele lauljale saates liiga palju punkte ja too ei väärinud seda. „Ma pidin siis seletama, miks ma andsin. Ja oli ka juhtum, kus ma lähen marketisse, panen oma ostud lindile, kassapidaja laseb neid läbi ja ütleb: „Miks te Uku Suvistet piinate telesaates ja talle punkte ei anna?“.“ Kord aga sattus Osolin pirukajärjekorras olema Jüri Ratase ees, kes ütles, kui väga talle meeldib, mida Olav teeb. „Fänne on.“

Muide, on olnud juhuseid, kus Olavit ennastki hinnatakse. Näiteks paljastas mees, et ta on kord ühe omakirjutatud looga osalenud lausa „Eesti laulul“. „Õnneks mul pole südamesse mingit halba okast jäänud. Tõenäoliselt ma juba siis adusin, et see on üks mäng ja ei midagi personaalset.“

Olav on kirjutanud veel mõned laulud. „Heliloojaks ei pea ma end mingil juhul. Minu jaoks on see väike kõrvalharrastus, mida ma teen, kui mul on vaba aega ja tahtmist. Kirjutan ühe laulu aastas,“ ütles ta. Kui Olav oma esimese loo paar aastat tagasi valmis sai, tekkis tal kohe küsimus, et kas see on hea või mitte. „Paljudel juhtudel asjad jäävadki sahtlisse, sest nendega kardetakse välja tulla. Ma olin selles mõttes julge, et kui sain esimesed asjad valmis – kirjutasin tol ajal saate „Me armastame Eestit“ stsenaariumi ja stuudiobändi juhatas Tomi Rahula -, läksin ma Tomi Rahula juurde ja ütlesin, et nüüd on selline piinlik lugu, et sa pead kuulama kaht laulu, mis ma olen kirjutanud ja ausalt arvama. Ta kuulas ja ütles, et üks on tavaline, aga teine väga hea.“ Tomi saatis Olavi edasi Tanel Padari juurde, kes kuulas loo ära ja ütles, et nädala pärast on see plaadil. „See läks Vallatute Vestide plaadile, ning Ott Lepland laulis seda. Paremini ei saa ühel harrastajal asi alata.“

Saates tuli esitusele ka Olavi värskeim pala „Võidulaul“. „Ma hakkasin mõtlema, et meil pole sellist asja, nagu võidulaul. Meil on nii palju ilusaid hetki, kus hoiame kellelegi pöialt – tihti on need sportlased, aga ka siis, kui näiteks Arvo Pärt saab järgmise kuldmedali või Tõnu Kaljuste saab Grammy,“ paljastas Olav. „Mõtlesin, et võiks siis olla mingi laul, mille paned peale ja see tänab neid tegijaid . Otsisin ja ei leidnud sellist laulu, ning mõtlesin, et okei, ma siis kirjutan selle ise.“