Raamat

ARVUSTUS | Käsiraamat tõelisele võhikule: kuidas olla minister (6)

Marvel Riik, 15. detsember 2018, 17:31
„Minu ministeeriumid“, Marko Pomerants, Hea Lugu, 296 lk.Foto: Marvel Riik
Kui poliitika suurde mängu astub nolk, kes pole päevagi täidesaatva võimu juures olnud, kuid peab hakkama kandma kogu ministeeriumi raskust, tasub talle teejuhina kohe kätte suruda Marko Pomerantsi raamat „Minu ministeeriumid“ ning loota, et lihtsamad ämbrid ei kolise.

Esmalt jätab Pomerantsi raamat isaliku mulje. See on justkui teos noorele ja kogenematule, kes parteilise tagatoa otsuse tulemusena pannakse ministriportfelli kandma. Ta on nolk ja vajab paratamatult õpetussõnu oma uues ametis, muidu on jamad kiired tulema. Aga vanadel olijatel puudub motivatsioon, et alustada nende koolitamist aabitsatarkustest. Lugegu parem kokkuvõtlikku raamatut, ehk hoiab see esimesed jamad ära.

54aastane Pomerants ei ole seejuures vanakoolilikult karm, kes paneb noori tulise nüpeldamisega parteipoliitikat järgima. Ta on pigem muhe ja kogemustega kolleeg, kes jagab meelsasti seda, mida aastad on talle sülle toonud. Mitmekordse ministrina ja muude ametikohtade täitjana on ta hästi kursis, millised teadmised ja oskused tulevad poliitikule argipäevaselt tõeliselt kasuks. Mõni asi võib kõlada väga elementaarset – „Ole oma haldusalaga kursis!“, „Valmistu oma kõnedeks!“, „Kriisid ja skandaalid tulevad niikuinii!“, „Omadega [erakonnas] on kõige rohkem jama“ –, aga teatavasti on kordamine tarkuse ema.

Ja tema öeldu jääb pähe kõlama, nolgil ei ole vaja raamatut konspekteerida. Tekst on lihtne, kasutatud on pehmet, sõbralikku huumorit, mis ei jäta lugejat külmaks, vaid vastupidi – tekitab soojasid tundeid.

Kui esimesed elementaarsed 100 lehekülge on loetud, ja ideaalis võiks juba arvustuse kirja panna, surub peale teine mulje. On palju kuiva mahakirjutamist teistelt allikatelt ja seadusandlusest. Mõnelt peatükilt tuleks Pomerantsilt autori tiitel ära võtta ja anda sellele, kes on kirjutamisse kõige rohkem panustanud. Jääb arusaamatuks, miks kogenud poliitik ei suuda oma tööpõllu nähtusi enda sõnadega kirjutada, vaid toetub ametlikele selgitustele.

Sai öeldud, et tekst on lihtne ja maitsestatud pehme huumoriga. Need tõmbavad alguses lugeja küll raamatu juurde, aga ajapikku kaotab see oma mõju ning algab haigutamine. Puudub põnevus, selgroog, mis peatükke ühendaks ja kutsuks edasi lugema. Paralleelselt soovitaks lugeda spioonikat või kriminulli, see on tore vaheldus. Minu valik oli näiteks Julian Semjonovi „Seitseteist kevadist hetke“.

Arusaamatuks jääb ka Pomerantsi tagasihoidlikus. Teleintervjuus on kogenud poliitik öelnud, et ta oli raamatus inimeste ja seikade osas valiv. Seda on ta tõesti olnud: tagatubasid ja poliitilise eesriide taha piilutakse masendavalt vähe. Pomerants peaks ikka olema sedasorti poliitik, kellel lugude rääkimisest puudust ei tule.

Just „Seitseteist kevadist hetke“ lugemise juures sai korduvalt mõeldud, kus küll on poliitik Pomerantsi liidud ja reetmised, millega on tasa ja targu rühitud erakonna Isamaa eesmärkide poole. Poliitiku ja spiooni tööalad ei ole küll sama ohutasemega, aga peaksid inimsuhetes olema sama põnevad.

6 KOMMENTAARI

j
Juhan 16. detsember 2018, 12:26
Mäletan, kuidas siseminister Pomerants parastas Pada orus lumevangi jäänud inimesi, et ise süüdi, tegemata midagi nende päästmiseks.
t
Tuutu 15. detsember 2018, 20:56
Pomerants on mingi mõõtühik vä? Minu ministeeriumid, ehee - kiss my hairy arse.
Loe kõiki (6)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee