Raamat

Kohe näha, et vanad sõbrad ehk Miks on eestlane just nende raamatutsitaatidega suurim sõber? (3)

Silja Ratt, 15. detsember 2018, 00:01
Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“Foto: Teet Malsroos
Miskipärast on mõned tsitaadid eesti kirjandusest meile eriti hinge läinud, samal ajal kui mitmed teised tabavad ütlused on unustuste hõlma vajunud. Õhtuleht palus kirjandusteadlasel Maarja Vainol lahti seletada kümne eestlaste suul siiani üsna sageli kõlava tsitaadi lummus.

A. H. Tammsaare: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus.“ („Tõde ja õigus“, I osa)

„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus.“ Foto: Andres Varustin

Samal teemal

Maarja Vaino: „See eesti kirjanduse vist tõesti üks tsiteeritumaid lauseid on ühtaegu õige ja vale. Vale seetõttu, et aastakümnete jooksul on jäänud lisamata sellele järgnev, noore Andrese lause: „Sina oled seda teind ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda pole tänapäevani Vargamäel.“

Tsiteerimata jäänud järgnev lause otsekui tühistaks esimese. Aga ometi jäi rahva hulgas ringlema just see Vargamäe Andrese poolt öeldud „tee tööd...“. Ja põhjusega. Esiteks on sellel lausel hea rütm ja selge sõnum. Teiseks on sõnum ise ilmselt eestlastele meelepärane – millegi ihaldatu nimel tuleb olla valmis tööd tegema, miski ei tule kätte niisama ja kui millegi nimel on pingutatud, on see seda väärtuslikum. Lisaks taustal olev Tammsaare laiem mõte – töö, mis on ühtaegu eneseteostus, muudab inimese õnnelikuks, annab tema elule mõtte. Nii et tasub ikka teha tööd ja näha vaeva, tühja sest noorest Andresest!“

A. H. Tammsaare: „Küllap vist!“ („Põrgupõhja uus Vanapagan“)

„Küllap vist!“ Foto: Andres Varustin

„Põrgupõhja Jürka lemmikväljend (lisaks: „eit mäletas, aga tema suri ära“) on oma lihtsuses geniaalne – sellega võib vastata peaaegu kõigile küsimustele, jättes samal ajal vastamata ka. Suupärane ütlus, mis kuidagi iseenesest loob lõbusa meeleolu. Küllap vist seetõttu ta rahvale meeldibki.“

Kristjan Jaak Peterson: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“ (luuletus „Kuu“)

„Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“ Foto: Andres Varustin

„Lause, mida oma teatud raskepärasusele vaatamata on nii palju korrutatud, et on igal eestlasel juba lapsest saati meeles. Korrutamist on lause muidugi leidnud põhjusega – meil on olnud vaja ennast ja teisi veenda, et meie kallis emakeel on sama väärtuslik ja eriline kui kõik teised kultuurkeeled, ja võib seetõttu endale õigustatult igavikku otsida. Ega me korrutamisest pääse, üha valjemini tuleks seda lauset korrutada ülikoolides ja ministeeriumides, rääkimata valitsuskabinetist, kus keelepoliitilisi otsuseid tehakse.“

Jaan Kross: „Kõik, mis on suur, on möödas, kõik, mis on praegu, on väike.“ („Wikmani poisid“)

„Kõik, mis on suur, on möödas, kõik, mis on praegu, on väike.“ Foto: Andres Varustin

„Krossi tsitaat on tegelikult omakorda varjatud tsitaat, viidates Indreku (ja ka Ramilda) mõttekäikudele „Tões ja õiguses“, kus parimad ajad olid nende ajaks möödas. Kuid käibele on lause läinud pigem seetõttu, et lause vastabki tõele: inimesed üldjuhul ei adu iseend ajaloo osana, vaid sündmused vormuvad tähenduslikuks ikka tagasivaates. Ja tavaliselt saavad siis ka lisatähendusi – nii häid kui ka halbu. See, mis olnud, jääb kättesaamatuks ja kasvab seda suuremaks, mida kauem aega tagasi on toimunud. Muidu ei paistaks ta ju olevikku enam kätte.“

Oskar Luts: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“ („Kevade”)

„Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“ Foto: Andres Varustin

„Meeleheitlik tõdemus, et kui muud ei jää üle, tuleb kuidagi iseenda eest seista. Hammas hamba vastu, ütleb ka eesti vanasõna. Sama mõte uues kuues.“

Oskar Luts: „Üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksipäini rabama!“ („Nukitsamees”)

„Üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksipäini rabama!“ Foto: Andres Varustin

„Tõdemus, mida nii paljud inimesed oma elus on pidanud korduvalt tundma – tuleb olla tänulik nõiamoorile, kes selle nõnda tabavalt välja ütles.“

Juhan Liiv: „Kui seda metsa ees ei oleks.“ (jutustus „Vari“)

„Kui seda metsa ees ei oleks.“ Foto: Andres Varustin

„Juhan Liivi tegelane on lühidalt ja täpselt sõnastanud igatsuse saada/saavutada midagi, mis tundub kättesaamatuna. See on ühtaegu lootusetu ja lootusrikas lause. Ühelt poolt näib ütleja väetina, oma oludest sõltuva ja sinna köidetuna. Teisalt on ütleja unistaja, kes usub endasse ja oma unistuste täitumisse. Lause sobib hästi nii millegi välja vabandamiseks kui ka innustajaks.“

Eduard Vilde: „Mis palderjan kassile, seda on välismaa eestlasele.“ („Tabamata ime“)

„Mis palderjan kassile, seda on välismaa eestlasele.“ Foto: Andres Varustin

„Head kirjanikud suudavad ikka öelda midagi olemuslikku oma rahva kohta ja Vildel on see õnnestunud kohe eriti tabavalt. Välismaa on eestlaste jaoks ikka olnud võlusõna ja välismaa-ihalus pole kuhugi kadunud ka nüüd, mil enam ammu ei pea muretsema raudse eesriide pärast. Praegusaja võlusõna on küll rohkem „rahvusvahelistumine“, mis paneb paljusid inimesi käituma samamoodi nagu palderjaniuimas kassid.“

Eduard Bornhöhe: „Kohe näha, et vanad sõbrad!“ („Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“)

„Kohe näha, et vanad sõbrad!“ Foto: Andres Varustin

„Bornhöhe tsitaadid on muidugi käibele läinud ennekõike tänu „Viimsele reliikviale“, aga teisalt – osalt tänu neile tsitaatidele oli ka film nii menukas. Lõikav iroonia, mis selles konkreetses lauses kõlama jääb, on eestlastele kuidagi omane. Ega eestlased ju eriti hiilga oma avatud hinge poolest. Selle üks põhjuseid on see, et ajaloo vältel on harva olnud võimalik kedagi tõeliselt usaldada. Ikka ja jälle oleme osutunud reedetuks. Võib-olla eriti valusalt just nende poolt, keda sõbraks on peetud. Kui muu ei aita, võib ju vähemalt kehva olukorra üle nalja visata.“

Juhan Smuul: „Ütle talle, et me oleme Tallinnast! Ütle talle, et me maksame!“ („Muhu monoloogid. Polkovniku lesk“, Ärni monoloog „Suvitajad“)

„Ütle talle, et me oleme Tallinnast! Ütle talle, et me maksame!“ Foto: Andres Varustin

„Tsitaat, mida erilise mõnuga ütlevad ilmselt tallinlased tartlastele, kui nad „linnast“ Tartusse tulevad. Väikest õelusemomenti kõrvale jättes on tegu lausega, mis jääb kummitama, kuna on esitatud niivõrd koomiliselt ja absurdselt, et selle kordamine mõjub omakorda absurdsena ja nii teda minu meelest kõikvõimalikes imelikes olukordades rahva hulgas kasutataksegi. Lisaks tuleb kõigil kohe meelde film, mis tegelaskujud niivõrd hästi välja mängis ja laused lõplikult meelde söövitas.“

Maarja VainoFoto: Sven Arbet / Delfi

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee