Henrik Normann „Elu hammasratastel“ väikestest vaatajanumbritest: tagasiside on olnud positiivne ja see oli meie eesmärk (31)

Apollo Kino esindaja sõnab, et filmid eemaldatakse kavast kahel põhjusel. „Esiteks, filmid on vähe populaarsed ja uute filmide tulek ning saalide arvu ebapiisavus ei võimalda vähe populaarseid filme kavasse mahutada. Teiseks, kui piletimüük seanssidele on olematu, siis kõrvaldatakse film kavast (kinosaalid jäävad muidu tühjaks, kui samal ajal saaks saalis näidata populaarset filmi, mis tooks külastajaid kinno ja millele saaks suurema koguse pileteid müüa).“

„Elu hammasratastel“ räägib süldibändi Respekt uskumatutest seiklustest kaheksa aasta jooksul, ansambli tõusudest ja mõõnadest, selle liikmete kokku- ja lahkuminekutest. Aga ka sellest, mis saab siis, kui suured unistused täituvad.

„Eks uued filmid tulevad ju peale. See on ju selline pikk ja raske lugu, millele on jõuluajal multikate ja muude kommertsfilmide kõrval raske kohta leida,“ märgib Henrik Normann selle peale, et tema film „Elu hammasratastel“ juba pärast mõnda nädalat kinolevist maha võeti. „See on pikk film, ei ole selline kommertslugu, et poolteist tundi popkorni ja tehtud, eks ole!“

Normanni praeguste andmete järgi, mille seast on tema sõnul puudu Viimsi kino, Kinobussi ja Cinamoni vaatajad, on filmi näinud 3500 inimest. „Me oleme väga rahul, sest tagasiside on olnud positiivne ja just see oli meie eesmärk,“ kommenteerib filmi režissöör ja stsenarist. „Kuid suured kinod, neil on tamp taga. Paisu taga on palju vett,“ sõnab Normann.

Laual on juba uued projektid

Detsembri lõpuni näidatakse filmi kinobussiga maakonnakeskustes, pärast seda läheb „Elu hammasratastel“ kinolevist edasi videolevisse, telesse ja uuel aastal ka Soome kinodesse. „Võib-olla oleks pidanud sellele filmile natuke rahulikuma aja leidma,“ mõtiskleb Normann, et ehk oleks film siis rohkemate vaatajateni jõudnud. „Mulle meeldib mõelda, et ta on selline hea pruut, kes esimesel korral kätte ei andnud,“ muheleb näitleja.

Normann tõdeb, et oleks hoopis kurvem, kui 3000 inimese asemel oleks vaatajaid 30 000, kellest enamikule poleks film meeldinud. „Vaat see oleks kurb olnud!“ sõnab ta. „Mina olen aga saanud väga toredat vastukaja. Inimesed on isegi mitu korda vaatamas käinud, et paremini süüvida, ja öelnud, et teist korda on nad metafooridest ja alltekstidest paremini aru saanud. Oleme rahul, et film puudutas inimesi nii lõbusa kui ka tõsise külje pealt,“ kinnitab Normann.

Pärast esimest mängufilmi on Normannil uueks aastaks laual palju erinevaid stsenaariume, millest ta järgmise projekti välja saab valida. „Stsenaristid on saatnud mõtteid ja pakkumisi, oleme mõnega isegi kohtunud. Kindlasti on uus film midagi teistsugust, mingisuguses muus võtmes või žanris, et ka endal jälle huvitav oleks,“ räägib Normann. „Inimene õpib ju terve elu!“