KATKEND RAAMATUST | Šamaan Kotkasulg: pühades mägedes matkates päästsin 13aastase tüdruku elu (2)

Järgnev katkend pärineb detsembri algul ilmunud raamatust „Šamaan Evald Piirisild. Kotkasule lend“ (autorid Evald Piirisild ja Evelin Kivimaa).

Kotkasulg tegi palve, et käia võimalikult kaugel kõigis ilmakaartes. Nüüdseks ongi ta seda teinud. Mägimatku alustas ta 2012. aastal, minnes kaugele itta: Lõuna-Uurali mägedesse, kus ta kohtus kurguhäälel laulva naisega ja nägi sama karu luid, kellega oli kohtunud oma esimesel šamaanirännakul.

Veelgi kaugemale itta jõudis ta 2014. aasta augustis, käies Altai mägedes Ukoki platool. „Mägedes ratsutades nägin esimesel matkapäeval maas kotkasulge. Kotkas tiirutas õhus, tuli kiikama, kes seal rändavad. Tervitasin teda ja rääkisin, et tulin Eestist, austusega puude, mägede ja kotka vastu. Ma ei tea, kas seal oli üks või mitu kotkast – see võis olla ka sama lind, kes meid iga päev jälgis, tiirles meie kohal. Ta justkui kaitses meid, näitas, et ei ole mingit ohtu, kõik on hästi. Kotkast nähes ma ikka laulsin talle vastu: „Vhiuuuu!““ räägib Kotkasulg.

„Platoo, kuhu oli maetud Ukoki printsess, on kohalike šamaanide jaoks püha paik. Pühakute hauad peavad olema puutumatud. See toob õnnetust, kui neid lahti kaevata. Ukoki printsessi haud aga kaevati lahti ja tema luud sulatati jää seest välja, kasutades kuuma vett. Päris julm! Kui printsessi luud minema viidi, algasid mägedes maavärinad. Kohalikud šamaanid tulid kokku ja nõudsid lausa valitsuse tasemel, et Ukoki printsess toodaks koju. Nüüd ongi tema säilmed tagasi toodud, mitte küll päris samasse paika, aga lähikonda.“

Põhjapoolseim sihtkoht on Evaldi jaoks Hibiini mäed, kus ta tegi 2013. aastal tuuleloitsu. „Käisime neljal mäekurul. Igas tipus mängisin parmupillil tuulelaulu ja jätsin sinna kotkasule. Tahtsin saada kotkasulgede kaudu mäed omavahel kõnelema,“ räägib ta. „Kui olin pannud Tšjor Gori mäetipule viimase sule, siis tõusis tuuleiil, mis pühkis neli-viis korda üle mäe. Ikka edasi-tagasi, vuhhh! ja vuhh!, justkui oleks mägede vahel liikunud hiiglaslik kiik.“

Evaldil on alati matkadel kaasas elastiksidemed ja nõiarohud: tedremarana- ja küüslaugujook. „Igal reisil olen olnud nagu arst või toetaja, et keegi maha ei jääks,“ räägib ta.

Tšjor Gori mäekurult alla laskudes päästis Evald noore matkakaaslase elu. 13-aastane tüdruk, kes oli koos vanaemaga matkama tulnud, sattus äkitselt hätta. „Olin temast paarkümmend meetrit allpool, kui kuulsin kisa: tüdruk libises liustikul mööda igilund allapoole. Mul on kepp alati kaasas, lõin selle otsapidi lumme ja püüdsin tüdruku kinni. Muidu oleks ta libisenud veel kakssada meetrit, otse kivihunnikusse. Tulime siis kahekesi koos aeglaselt allapoole, totsat-totsat,“ meenutab Evald.

„Igal reisil on keegi, keda on vaja aidata. 2015. aastal Kaukaasias Dombai mägedes tekkis ühel noorel naisel hüsteeriahoog, kui mäetipuni oli veel umbes 50 meetrit. Võtsin ta oma käte vahele ja rahustasin maha. Tema sõbrannad tulid uurima, mis juhtus, aga ma ütlesin, et mingu nad ees minema, me räägime oma jutud ära ja tuleme järele. Tasakesi läksime üles oma veerand tundi.

Tipus tekkis naisel uus hirm, kuidas ta alla saab. Selleks oli vaja kõndida paarkümmend meetrit mööda kitsast kaljuserva, kuhu mahtusid ainult jalalabad. Alla oleks olnud kõrge kukkumine. Euroopas nõutakse, et sellisel kaljuäärel oleksid trossid või kinnitused, aga Venemaal nii ei ole. Ütlesin talle, et ärgu alla vaadaku. Võtsin tal ühest käest kinni ja nii me tulime, kuni raske koht oli möödas.“

Evaldi endaga ei ole matkadel midagi eluohtlikku juhtunud. Ainult üks kord tõmbusid jalad krampi. „See juhtus Hibiinidel, kui meil oli tõesti pikk matkapäev, kõndisime üle 30 kilomeetri,“ meenutab ta. „Alguses läksime vale mäekuru peale, siis tulime alla ja tõusime õigele kurule. Tagasi tulin krampis jalgadega, tegin 15–20-sentimeetrisi samme nagu robot. Oma viga, et ei pannud varem põlvedele elastiksidemeid peale. Laagris läks krambitamine üle.“

Kui Evaldile mäkke ronides väsimus kallale kipub, siis alustab ta rütmilist laulu: „Heija, heija.“ „Iga sammu ajal – heija. Nii saan hingamise paika ja ka väge enda sisse,“ kinnitab ta.

Läänepoolseim koht, kuhu Evald on oma rännakutel jõudnud, on 2017. aastal külastatud Island. „Seal sain kokku elava maaga. Käisime vulkaani serval, kus all podisesid mudamülkad. Geisrid purskavad kümne meetri kõrgusele. Maa on Islandil soe, aga ilm on külm. Kuulsin, kuidas maa kõneleb. Maa soojus sulatab jääd ja siis kuuled, kuidas käib mingi pauk või raksakas. Väga võimas tunne!“

2018. aasta suvel käis Evald enda jaoks lõunapoolseimas kohas – Austraalias. „3. märtsil tegin seal Hanging Rocki mäe juures täiskuuriituse. Seekordne riitus oli eriline, sest kui ma muidu teen täiskuuriitusi Põhjatähe all, siis nüüd tegin seda elus esimest korda Lõunaristi all. Austraalias on taevas sootuks teised tähed ja tähtkujud. Ka vesi voolab seal teistpidi – kui siin keerleb vesi kraanikausist alla päripäeva, siis seal – vastupäeva. Magnetvoolud on teistsugused,“ sõnab ta.

„Täiskuuriitusel tegin tänupalved kõigile emadele. Riitusel osales ka mu kunagine klassiõde Sirje, kes Austraalias elab. Huvitav on see, et Sirje ja minu emad sattusid haiglas ühte palatisse, kui nad sünnitama läksid. Kõigepealt sündis Sirje, siis mina. Lastena mängisime koos õue peal ning õppisime samas klassis. Saatuse tahtel läks Sirje elama Austraaliasse, kus me kohtusime üle hulga aja.“

2018. aasta augustikuus käis Evald matkamas ka Ukrainas Karpaatide mägedes. „Tahtsin minna Karpaatidesse Goverla mäele seepärast, et mu isa on seal käinud. Hästi mõnus oli kõndida mööda isa radu. Mäkke saab tõusta ainult mööda üht teed, nii et ma olin kindel, et ta on just seal käinud,“ meenutab Evald. „Goverla on kõigest 2061 meetrit kõrge, aga sellel on hästi järsk tõus, mida venelased nimetavad sljozõ turista (turisti pisarad).“

Karpaatides nägi Evald kasvamas tedremaranat. Kui ta laskus ühele põlvele, et seda korjata, roomas tema sääre peale poolemeetrine rästik. „Matkakaaslased pistsid karjuma, et Evald, sul on uss! Mina ütlesin, et mis te segate, las me kõneleme siin ussisõnu. Rästik ei salvanud, tuli rahulikult jala peale, tegi mulle pai ja läks oma teed,“ kirjeldab ta.

Evaldil on veel unistus käia Peruus ja elada mõnd aega – kas või nädalake – koos indiaanlastega. Kotkasulg räägib: „Indiaanirahvas on eestlastele nagu vennad ja õed. Me oleme mõlemad põlisrahvad. Eestis käinud indiaanlased ütlesid: „Eestlased on õnnelikumad kui meie, sest teil on oma maa, keel ja kultuur.“ Indiaanlastel on küll säilinud keel ja kultuur, aga pole oma riiki.“

Hiljuti ilmunud raamatu „Šamaan Evald Piirisild. Kotkasule lend“ esitlused on toimunud 11. detsembril Tallinnas ja 12. detsembril Tartus. Kolmas esitlus toimub laupäeval 15. detsembril kell 15.00 Pärnus Port Artur 2 keskuse Rahva Raamatus. Uue raamatu lennule annavad hoogu selle mõlemad autorid, väekas šamaan Evald Piirisild, kelle hingenimi on Kotkasulg, ning kirjanik Evelin Kivimaa.