Šamaan Kotkasulg tegi Kolmanda Silma festivali avamise puhul rituaali. Samal festivalil korraldas ta paar šamaanirännakut, kuhu soovijaid oli nõnda palju, et kõik paraku tuppa ei mahtunudki.Foto: Erki Pärnaku
Raamat
11. detsember 2018, 10:00

KATKEND RAAMATUST | Šamaan Kotkasulg: kui saadan inimese šamaanirännakule, annan talle aega karuga juttu ajada ja huntidega ringi joosta

Tänavu „Eesti selgeltnägijate tuleproovi“ võitnud šamaan Evald Piirisild, kelle hingenimi on Kotkasulg, on juhtinud lugematul hulgal inimesi šamaanirännakule. Niisugusel rännakul läbi kolme maailma võib kohtuda näiteks oma väelooma, kaitseingli või esivanematega. Evald kinnitab, et väga tähtis on šamaanirännak lõpetada õigesti, et inimene ei jääks avatuks igale asjale, ka mustale needusele.

Järgnev katkend pärineb detsembri algul ilmunud raamatust „Šamaan Evald Piirisild. Kotkasule lend“ (autorid Evald Piirisild ja Evelin Kivimaa).

Šamaanirännak on kui meelerännak ja rituaal läbi kolme maailma: Keskmises maailmas elame me praegu, Allilmas on meie vägi ning Ülailmas on meie vaimsed õpetajad ja esivanemad, ürgema ja -isa.

Šamaan Kotkasulg on saatnud šamaanirännakutele lugematul hulgal huvilisi. Kolmel viimasel aastal on ta korraldanud tavaliselt kaks-kolm rännakut kuus, mõni neist üksikisikutele, aga enamik gruppidele. Kotkasulg kõneleb, kuidas ta seda teeb:

„Kui rännakul on kümme osalejat, siis kestab see kindlasti kolm tundi. 15 osalejat on maksimum, muidu läheb väga pikale.

Esmalt räägin sissejuhatuseks mingil teemal, siis saavad inimesed pikali heita ja silmad sulgeda. Kord lebas üks naisterahvas kogu aja avatud silmadega ja pärast kurtis, et ei näinud rännaku ajal midagi.

Vastasin: „Sul olid ju silmad lahti, niimoodi ei saagi rännakule minna.“

Naine ütles: „Aga ma tahtsin näha, mida sa teed.“

Rännakule minnes tuleb unustada argimured, lõdvestada keha, tunnetada oma hinge ja vaadata, kuhu ta sind viib. Igaüks teeb endale palve, mida ta soovib kogeda. Võib võtta ühendust Üla- või Allilmaga, kohtuda oma väelooma või esivanematega. Või siis minna ajas tagasi ja käia eelnevate elude paikades, mis on su meeltes, aga mida sa tavaliselt ei näe.

Alguses trummitan igaühte eraldi, avades talle portaali – ma kutsun seda koopaks – ja saadan üles, šamaanirännakule. Seal lasen inimestel ringi uidata vähemalt tund aega, annan aega karuga juttu ajada ja huntidega ringi joosta. Et ei oleks nii, et näed karu ja juba pead tagasi tulema.

On ka neid, kes rännakule tulles ei lase ennast täiesti siit ilmast lahti, ja kui ma avan portaali, siis nad ei lähe sinna sisse. Igaüks peab ikka ise tegema palve ja soovi, mida ta tahab näha. Mina ei võta kedagi käekõrvale ega vii kohale.

Neil on lihtsam, kelle hing on avatum. Sellel, kes on rännakul esimest korda, võib juhtuda, et ta pole selleks valmis ega mõista, kuhu ta läheb. See on paik, kuhu lähed kohtuma oma hingega.

Individuaalsel šamaanirännakul jõuan ma inimese teekonda jälgida, see on üks-ühele olemine. Grupirännakul ma kõiki pidevalt ei jälgi. Trummitades näen, kuidas mõni naerab, mõni väriseb. Tunnetan korraks, vaatan ehk pool minutit kellegi rännakusse, kas tal on kõik korras.

Märgid, mida sa rännakul näed, on suure tähendusega. Loom, keda kohtad, võib olla su saatja või väeloom, kes sind kaitseb ja õpetab. Võid näha kaitseingleid, kes sind juhatavad ja saadavad, võid kohata siit ilmast lahkunud vanaema või vanaisa. Rännak võib olla ka järg eelmisele rännakule.

Sulemaal: šamaan Evald maalib soovijale tema šamaanirännakust hiljem pildi kotkasulele Foto: Robin Roots

Aeg läheb kiiresti. Enne rännakult tagasitulekut tuleb jätta hüvasti seal kohatud olenditega ja neid tänada. Siis toon iga inimese eraldi rännakult tagasi ja panen portaali kinni. Kui jätad oma portaali lahti, siis võid kergemini haigeks jääda, vihastuda ja solvuda. Sa oled siis avatud igale asjale, ka mustale needusele.

Rännakult tagasi toomine on hästi vaikne. Tõmban hobusesabapiitsaga üle inimese näo, käte ja jalgade. Sellega panen pildi kinni. Siis puhun inimesele tema nägemuse pealaest sisse, et see talle meelde jääks.

Inimest siia ilma tagasi tuues tunnetan korraks, kas tal oli külm, kas tal oli kurb lahkuda, kas ta nägi mõnd looma või lindu. Näiteks kord tundsin, et ühel naisel on põlvedega mingi probleem. Panin talle kotka udusule põlvedele, et neid puhastada. Pärast see naine ütles, et ta oli jäänud maa sisse kinni, ja kui ta tõusis püsti, et rännakult väljuda, siis tulid jalad põlvede otsast ära. Nõnda oli juhtunud kolm korda. Kui ma sain puhastamisega tema põlved paika, siis sai ta jalad kätte, ja rännak lõppes hästi.

Kui inimene on siia ilma tagasi toodud, võib ta silmad avada või lebada veel veidike kinnisilmi ja meenutada, mida ta rännakul nägi. Seejärel võib ta ennast juba vaikselt liigutama hakata ja istuli tõusta.

Šamaanirännaku lõppedes annan inimestele maisi, leiba ja piima. Piim on esimene ürgne söök, mida ema annab oma lapsele. Tänu sellele me elame, et meie esiema on oma last toitnud. Mais on jällegi üks iidsemaid teravilju, mida hakati kasvatama 7000 aastat tagasi. Lasen ringi käia ka leival, et igaüks saaks  endale murda, tänades niimoodi esiisa, kes on kasvatanud seda vilja, millest on tehtud jahu ja küpsetatud leiba.

Sööme ja siis lasen jutusule ringi käima. Nii et igaüks saab head maitsta ja kõnelda oma kogemustest. Räägib see, kelle käes on parajasti jutusulg.

Soovijale maalin tema rännakust hiljem pildi kotkasulele. See on tema hingemaal.“

Detsembri algul ilmus raamat „Šamaan Evald Piirisild. Kotkasule lend“, mille autorid on Evald Piirisild ja Evelin Kivimaa. Foto: Evelin Kivimaa

Raamatu „Šamaan Evald Piirisild. Kotkasule lend“ esmaesitlus toimub teisipäeval 11. detsembril kell 17.30 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus. Uue raamatu lennule annavad hoogu selle mõlemad autorid, väekas šamaan Evald Piirisild, kelle hingenimi on Kotkasulg, ning kirjanik Evelin Kivimaa.

Raamatu esitlused toimuvad ka kolmapäeval 12. detsembril kell 17.30 Tartus Tasku keskuse Rahva Raamatus ning laupäeval 15. detsembril kell 15.00 Pärnus Port Artur 2 keskuse Rahva Raamatus.