Inimesed

BAARI-MADISE BLOGI | Olen kõrvuni mutta trambitud, kuid siiski suudan vapralt oma elukest elada (17)

Anu Saagim, 8. detsember 2018, 11:24
Baari-Madis - Madis Räästas
Tere, armas päevik. Magasin täna öösel väga hästi. Unenägu oli magus, kui Fazeri kaneelisai. Ma pole end ammu nii mõnusalt tundnud. Zara Home voodipesu paitas hellalt mu keha. Hõljusin justkui pilvedel. Kui silmad lahti tegin, paistsid päikesekiired juba Decora kardinate vahelt tuppa. Teadsin, et täna tuleb võrratult kaunis päev. Uued seiklused on ootamas ja ma olen vapper rüütel, kes ei löö risti ette millegi, ega kellegi ees.

Haarasin oma pehme Calvin Kleini hommikumantli ja tantsusammude saatel liikusin kööki. Tassike sooja Liptoni teed tegi hinge soojaks. Haarasin poti ja kapist "Eesti Kaer" neljaviljahelbepudru paki, et valmistada eriti tervislik suutäis. Nende tooted on kiudainerikkad ja kasulikud, et tegusat päeva alustada. Lusikatäis Põltsamaa maasikamoosi ja Tere piima kõrvale...

Appi, see ei ole mina! Ma ei suuda lihtsalt! Mu elu pole nagu reklaamis. Ma ei saa promoda asju, millesse tegelikult usku pole. Need brändid, mis eespool mainisin, on lihtsalt esimesena pähekaranud nimed. Mul puudub igasugune seos nende firmadega ja nad ei ole mulle maksnud. Ma ei soovi ennast maha müüa nii, et iga teine sõna on reklaam tootele, milles näen ainult raha. See pole minu blogi eesmärk. Ja olen 100% kindel, et ükski firma ei taha ka, et ma neid esindaks. Aga saan aru ka neist, kes taoliste postitustega endale leiva lauale teenivad.

Baari-Madis - Madis Räästas Foto: Erakogu

Samal teemal

Olen taas tagasi alguses. Sain kirja ühelt tuntud blogijalt (sai mainitud korduvalt minu möödunud nädalases blogis SIIN!), kes imestas miks ma nii kibestunud olen ja oli asjadest väga valesti aru saanud. Mis ma oskan vastata? Olen algusest peale kirjutanud, et mu blogi on puhas möla, mida ei maksa tõsiselt võtta. Mu blogi on kui peeruhais, mis jätab tuppa hetkeks halva aroomi, kuid kaob kiirelt.  

Juba esimesest peatükist saati, alates maikuust, hõiskasin suure suuga, et teen nalja kõige ja kõigi üle, mis Eesti konnatiigis juhtub. Mu huumor on väga haiglane ja väärakas. Muidugi saan ma asjadest valesti aru ja tõlgendan kõike äärmuslikult. Mu eeskujud on kuulsad stand-up koomikud Don Rickles, Kathy Griffin, Joan Rivers ja Bianca Del Rio. Nemad on MINU JAOKS tõesti naljakad. Ma olen ju Dramaqueen ja tahan, et oleks lõbus. Ja kui see on vastuvõetamatu, siis on lihtsalt võimalus mitte mu blogi lugeda. Ja kui Õhtuleht arvab, et mul oleks aeg lõpetada, siis juhtub ka see. Mu kirjavead ja segased lausete ülesehitused pakuvad kindlasti toimetajale kohutavaid peavalusid, arusaadav. 

Inimesed rahunege, maitsed on erinevad. Mu väga kummaline ja kohati idiootne tõlgendus asjadest ajab paljudel harja punaseks. See pole minu süü. Samas ei näita ma ka teistele näpuga, et kuidas nad nii lollid on. Näiteks, mulle ei meeldi tekiilat juua, seega ma ei torgi seda pudelit vaid joon midagi muud. Kui kedagi ajab tekiila maitse oksele, miks siis seda ikka tarbitakse ja virisetakse takkapihta, kui jälk see on. Valik on ju sinu. Ja sama on ka mu haige blogiga. Paljudele ei meeldi see, aga ikkagi tehakse nädalavahetusel arvuti lahti ja klõpsitakse minu artiklile ning loetakse see sõna sõnalt läbi.  Isegi kommenteerida viitsitakse. Miks te piinate ennast?

Kui mõni tegelane tunneb, et olen ülekohtune olnud, siis sorry. Mu eesmärk pole kedagi mutta materdada või halvustada. Ma ise olen kõrvuni mutta trambitud, kuid siiski  suudan vapralt pea püsti oma elukest elada. Ma lihtsalt tõlgendan teiste tegemisi omas mahlas. Eesti elu on täis inspiratsiooni, millest võiks lõpmatuseni komöödiaid ja draamasid kirjutada. Võtan kõike naljaga. Mul on ainult üks kriteerium - usk, sõda, surm, haigused ja õnnetused - need on asjad, mille üle nalja ei heideta. Aga kõik muu läheb müügiks.

Enne, kui tulete minu kallale, siis vaadake üle, mis te ise olete öelnud ja teinud. Mina räägin just teie tegemistest. Vaatan iga päev Eesti uudiseid, rääkimata teiste blogijate šedöövritest, et leida innustust oma järgmiseks peatükiks. Jah, ma väänan tõde, mõtlen mahlakad detaile juurde - mu blogi peab ka ju müüma! Siiski, kui mu nali kedagi riivab, siis peab ju ütlus, et igas naljas peitub natuke tõde, igati paika. 

Ma ei ole kibestunud eestlane kuskil Norra metsade vahel. Mul on üsna kadestamisväärne elu. 10-12 reisi aastas, 15 nädalat ettenähtud puhkust, väga normaalne palk, head sotsiaalsed tagatised. Mul on kõik hästi, ausalt. Mul on lihtsalt igav ja selleks ma mõtlengi lollusi välja. Ma võiks üdini positiivseid postitusi teha, aga siis trambitaks mind kadestajate poolt mutta.  Olen pigem nagu iga teine eestlane, kellele meeldib hommikust õhtuni viriseda. Tundub kuidagi rohkem kodune. Kui teed head asja, siis ollakse kadedad ja loobitakse musta pori näkku. Saad halvaga hakkama, trambitakse mutta. Eestlaste puhul ei ole win-win olukorda mitte kunagi. Rahulolematus on  
meie veres.

Ma ei taha teha gay-propagandat, ega kirjutada meestest kitsastes speedodes, ega oma kirevatest seksiseiklustest. Mul on pisut arunatukest ikkagi veel alles. Ma ei taha õhutada viha, selleks on meil poliitikud. Ma ei soovi raha teenida oma piltide ja sõnadega. Kõik nn shout-out'id on tasuta ning minu lugudest puudub ka kommertslik sisu. Ma ei kirjuta ka oma sõpradest, sest see pole nende blogi.  See on minu lugu, minu rumalad väljaütlemised, minu kummalised äpardused ja heas mõttes pilkav suhtumine meie pisikesse  
ääreriiki. 

Kõik ei saagi mõelda ega tegutseda ühtmoodi. Meil kõigil on erinev suhtumine ja vaatenurk elule. Ma toetan kõigi teie tegemisi, kuigi on jäänud mulje, et naeran kõigi ja kõige üle. Mu võtan kõike naljaga ja see muudab mu päeva positiivseks. Tegelikult soovin head, aga lõpptulemus kisub ikka pisut kiiva.  Isegi teate, et haukuv koer ei hammusta. Ja teie tehke neid asju edasi, mis teile rõõmu pakuvad, ega laske end häirida minusugusel plära-lära-Leenul.

Tänud tähelepanu eest!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee