Einar Ellermaa | Kallis sõber Soome, kui sinul läheb hästi, siis läheb ka meil hästi (3)

Kui meie kurdame sageli presidendi vastuvõtu kostüümidraamaks muutumise üle, siis Soomes kommenteerib ainult kleite, ehteid ja soenguid moetoimetaja ning järgmise hommikuni sai hääletusel valida ilusaimat kleiti. Ja Soome riik püsib.

Peoõhtu eelarveks teatas presidendi kantselei tavapärased 200 000 eurot. Meil läks ainuüksi NO99 teatri loodud film-etendus maksma 300 000 eurot.

Presidendi vastuvõtule raha kulutamine on üks väheseid valdkondi, milles oleme Soomele järele jõudnud ja möödagi läinud.

Rahulik kindlameelsus

Aga ei virise. Maailmas on väga vähe naaberriike, kelle suhted on nii lähedased nagu lähisugulaste suhted.

Kuna ma ei käi Soomes tööl, vaid lihtsalt külalisena, siis minu pilt on ilmselt romantilisem kui näiteks paljudel Soomes tööl käijatel. Romantilisem ka seetõttu, et 1990ndatel koolitasid soomlased mind oma kulul.

Ma ei tea, miks, aga Soome pinnale astudes tekib iga kord tunne, et küll see väike riik on võimas. Võib-olla tekitavad selle tunde Talvesõjast loetud raamatud või soomlaste veendumus, et nad saavad hakkama ka ilma NATOta. 

Väikese Soome riigi jõukust ja võimsust võib tõesti imetleda. Mina imetlen ühtlasi nende tasakaalukust. 

„Kevade“ tegelasi appi võttes jääb Eestist sageli mulje kui Arno ja Tootsi ristsugutisest, kelle meelolud ulatuvad tundeküllusest ja enesehaletsusest ärplemiseni. Soome paistab aga rahulik nagu Tõnisson – kuulab, mida teised räägivad, aga teeb, nagu tahab. Olen jõulude ajal soomlastel külas olnud. Kuna pea igas suguvõsas on keegi pärit Talvesõja järel kaotatud Karjalast, siis tuleb seltskonnas ikka jutuks ka naaber ja töö, kuidas Soome on 70 aastat valmistunud võimaliku kallaletungi tagasilöömiseks ja selle ärahoidmiseks. Aga avalikult nad ei ärple. Presidendid Sauli Niinistö ja Vladimir Putin on kohtunud üle kümne korra, aga see ei tähenda, et Soome teeb, nagu Venemaa ütleb.

Pidev suhtlemine Venemaaga ja samas kindlameelsus on Soomele kogu aeg omased olnud. Juba president Urho Kaleva Kekkoneni ajast. Kekkoneni on meil nimetatud küll punaseks, küll KGB mõjuagendiks. Ta oli tegelikult palju läänemeelsem kui tema kuvand. Kirjastuse Hea Lugu välja antud raamatus „Soome kaitsepolitsei ajalugu“ kirjeldatakse mitmeid värvikaid seiku KGB tegevusest Soomes ja Kekkoneni tegevusest samal ajal.

Näiteks 1975. aastal tegi KGB Soome kaitsepolitseile Supo ettepaneku, et need annaks teavet USA luureteenistuse kohta. Kekkonen andis korralduse: „Seda ei tohi teha.“

Nõukogude ajal elanud inimesed mäletavad, et kel õnnestus Soome põgeneda, see pidi kiiresti Rootsi jõudma, sest Soome andis põgenikud Nõukogude Liidule välja. Võimude vahel oli tõesti selline suuline kokkulepe, aga Soomel oli nendeks juhtumiteks kaks vastusevarianti: isiku asukoht on teadmata või isik viibib juba Rootsis.

Mõned KGB tegelased nimetasid küll Kekkoneni KGB mõjuagendiks, aga see oli pigem oma olematute saavutustega kelkimine. Lääneriikide luureteenistused kirjeldasid Kekkoneni tegevust isamaalisena. Tagantjärele on tulnud välja Kekkoneni-aegse Supo tihedad suhted nii CIA kui ka Briti luurega SIS (või MI6), mida üheski dokumendis ei fikseeritud. KGB oli diplomaatia varjus Soomes jõuliselt kohal, aga Supo ka jälgis ja paljastas neid jõuliselt. Kes värbamise või andmete kogumisega vahele jäi, selle riigist väljasaatmiseks andis Kekkonen kiiresti nõusoleku. Persona non grata’ks kuulutamisega ei hakatud vaeva nägema. Supo direktor helistas diplomaadile, kes nende teada oli KGB juht Soomes, ja teatas, kelle kohta neil on tõendid. KGB saatis ise oma inimese koju, et skandaali ei tuleks. Poliitilisel tasandil heanaaberlikud suhted muudkui kestsid.

Soome ei oota meid järele

Ei saa me läbi Soometa. Kas mäletate Jevgeni Ossinovski solvumist Jürgen Ligi Facebooki postituse järel neli aastat tagasi, mille tõttu Ligi pidi ministriametist tagasi astuma. Ligi väljenduse roosast erakonnast pärit sisserändaja pojast põhjustas Ossinovski etteheide, et me toome endiselt põhjuseks 50 nõukogude aastat, kui räägime Soome ja Eesti elatustaseme suurest vahest. Mu meelest oli Ligil õigus selles, et 50 nõukogude aastat ei kao meie ja Soome vahelt veel mitme põlvkonna jooksul, kui üldse kaob. Samas on meil võrreldes teiste endiste liiduvabariikidega läinud tohutult hästi. Ja väga palju oleme selle eest tänu võlgu Soomele. 1990ndatel oli nende panuseks oluline abi Eesti riigi ülesehitamisel, tänapäeval kümned tuhanded suhteliselt kõrgepalgalised töökohad eestlastele ja ligi miljon soomlast, kes igal aastal külastavad Eestit. Meie teenindusasutused peaks väga tõsiselt võtma Soome meedias ilmunud küsitlusi, kust selgub, et Eesti on muutunud liiga kalliks ja teenindus ebaviisakaks. Soomlaste osa turismis on ikkagi üle 40 protsendi. Kui see hoiak laieneb, ei aita aasta või paari pärast miski jutt, kui hea meil on.

Aga kui Soomele järelejõudmisest rääkida, siis Soome ei oota meid järele. Kuna meil on viimastel aastatel tekkinud vastuseis iga suurema tootmisettevõtte või taristu rajamisele, siis järelikult tahame pigem tempo maha võtta. See ongi rahva valik, millises riigis ta elada tahab: kas palju tootvas, palju tööd andvas, palju makse maksvas ning seega ka palju pensione ja toetusi maksvas riigis või vaeses looduslähedase eluga riigis. Muide, efektiivselt tootva Soome riigi loodusel pole häda midagi.

Vähemalt keskealised Eesti inimesed mäletavad president Lennart Meri kuulsat ütlust, et Eesti vajab oma Nokiat. Kui Nokia langema hakkas, parastati palju nii selle ütluse kui ka Nokia üle. Paljud teavad siiamaani, et Nokiat pole enam. Vastupidi! – Nokia on endiselt hiigelsuur, aga enamik tema tooteid ei mahu meile pihku nagu nutitelefon. Nokia käive oli eelmisel aastal üle 23 miljardi euro, mis on üle kahe korra suurem kui Eesti riigieelarve! Tõsi, kümme aastat tagasi oli Nokia käive üle 50 miljardi, aga nii võimatut edu tuleb maailmas harva ette. Samas on Lennart Meri lause veelgi ajakohasem, kuna Nokia on näidanud tõelist Soome sisu.