Koit on üks väheseid lauljaid, keson laval alati meeldivalt korrektne - ülikonnas, valges särgis kikilipsus. See näitab lugupidamist oma vaatajate ja kuulajate vastu. Tubli! Ma praegu ei nimeta nime, (see on ka üks meie kuulus laulja juba vene ajast) kui käisin linnahallis pidulikul naistepäeva kontserdil ja tema oli poriste tänavakingadega laval, muidugi puudus ka lips ja ülikonna erivärviline pintsak võiks öelda, et polnud ka esimeses nooruses. Mõtlesin siis, et vat kuidas mõni mees ei armasta oma kuulajas- vaatajaskonda. Samal ajal mäletan, kuidas naislaulja Himma ja Lääts olid pikkades .
Koit on lahe vana. Aga depressioon ei ole haigus. Tegemist on pika aja vältel ülesse kerkinud negatiivsete emotsioonide allasurumise tulemusega. Seda haiguseks nimetada ei ole òige, kuna tavapärane ravi pole mõjus. Kõik algab stressist. Tuleb see punkt ära tunda, kus mingi teema hakkab pidevalt väsitama. Aga inimesed tahavad kangelased olla. Ma oskan depressioonist vabaneda 4 tunniga. See kes tahab ja viitsib, saab selle info ise kätte.
Voi ...ttu!
Kahlemata on depressioon üks jama värk.
See on tõesti ebameeldiv teema.
Aga sellest meedias kellata!
Ja vaid sellepärast, et tegemist on kõigest ühe eduka kohaliku tähtsusega meelelahutajaga...
No commoon rahvas!
Kui arvestada viimaste aastate jooksul kogu toimuvat, aktsiisid, seadusandlus jne.
Samahästi võiks rääkida kogu rahva depressioonist.
Sellisel juhul on materjali lausa nii palju mis annaks põhjust lausa eraldi väljaande loomiseks.
Näiteks "Depressiivne Eesti 100"
Üritasin ka aidata ja toeks olla depresioonis inimesele. Lugu lõppes sellega, et lõpuks pidin ise abi otsima. Olge ettevaatlikud. Sellised inimesed vajavad profi abi.
Mees ümmardab oma naist Kaiat ka. Neil on lapsed, kodu, karjäär,jne. Neil on pere. Kaia on tugev naine,ta ei oleks selles suhtes,kui ta poleks rahul. See on hea mees,kui naine teda tahab toetada(ümmardada,siis Sinu sõnadega).
Eks ta sai selle pikaealise depressiooni Eurovisioonil läbi kukkumisel. See oli Eesti sisene häbi ja häbi kogu Euroopa ees. Sellest tegelikult auahne kaljukits ei toibugi kunagi. Ega keegi teine horoskoop ka eriti toibu,aga kaljukitsele on see väga laastav kogemus.Suurema häbi vältimiseks oleks vöinud oma deprekad ja teraapiad enda teada jätta.Pole teiste asi teada.
Olen lapsest saadik kannatanud arevushairete all kuni hakkasin kahekuuliste kuuridena tarvitama mg ja multivitamiine. Teen seda juba viis aastat ja pole enam probleemi, pesle selle sain jalakrampisest jagu. Tarvitan Sana veeslahustuvaid multivitsmiine need mojuvad paremini kui kapdlid. Ma ei tea kas teen oigesti aga asi toimib
Inimesed ajavad segi depressiooni masenduse ja kurvameelsusega. Soovitan vaadata ETV s naidatud kolmeosalist saadet depressiooni teemal, arhiivist saab vaadata.
Depressioon võib ikka tekkida mittetäitunud eesmärkide pärast. Siis ei huvita jah enam miski, kui depressioon juba kallal on. See küll täppi, et suure osa (suht naiivsete) soovitusega, mida tavaliselt terved inimesed jagavad, ei ole depressiivikul midagi peale hakata.
Depressioon võib ikka tekkida mittetäitunud eesmärkide pärast. Siis ei huvita jah enam miski, kui depressioon juba kallal on. See küll täppi, et suure osa (suht naiivsete) soovitusega, mida tavaliselt terved inimesed jagavad, ei ole depressiivikul midagi peale hakata.
Depressioon võib ikka tekkida mittetäitunud eesmärkide pärast. Siis ei huvita jah enam miski, kui depressioon juba kallal on. See küll täppi, et suure osa (suht naiivsete) soovitusega, mida tavaliselt terved inimesed jagavad, ei ole depressiivikul midagi peale hakata.
Depressioon võib ikka tekkida mittetäitunud eesmärkide pärast. Siis ei huvita jah enam miski, kui depressioon juba kallal on. See küll täppi, et suure osa (suht naiivsete) soovitusega, mida tavaliselt terved inimesed jagavad, ei ole depressiivikul midagi peale hakata.
18a tagasi seda haiguseks ei peetud.Ambulatoorumi arst ütles -võta ametlik puhkus 1detsember. Oli pime ka olin end magamatusest hullumiseni ara väsitanud. Loomulikult polnud mul voimalik puhata, sest toit tuli lauale tuua ja koreri eest maksta. Seega puhkus polnud . Depressioon ei tule üleöö ega lahku üleöö. Sugulaste ja sõprade jaoks olin paris lolliks läinud, kes minust enam aru ei saanud ( kuidas nii rõõmsameelne inimene, saatuse kiuste, akki totaalselt on muutunud?) hea, et tänapaeval saadakse aru, et see on tõsine haigus ja aeg tuleb tõesti maha võtta! Mina ei saanud abi kuskilt. Kui isegi arst seda haiguseks ei tunnistanud. Väga paha haigus, midagi soovi vaenlaselegi
mõtlesin ka,mis juttu nad sellest depressioonist jahuvad,aga kui päästsin kõige hirmsamatest mõtetest oma töökaaslase,siis sain aru,et see on ikka tõsine probleem.
Koit on üks minu lemmikutest ja mul on väga hea meel,et ta olukorrale lahenduse leidis!Õnne ja armastust perele!
Imetlen Toome naist Kaiat, kuidas tema pole selle mehe ümmardamisega, asjade ajamisega, oma tööga ja pere eest hoolitsemisega depressiooni kukkunud ja hr ei suvatse niisuguse imenaisega abielluda.
"Ära ela oma elu nii keeruliseks"! Kõik, kes vastu on, teete ju omad valikud. Ja peate nendega leppima. Kui ei oska nii seada, et koormus ei tõuseks üle pea, on needki teie valikud. Mis siin keerulist on? Kiputakse teiste elusid elama, oma jääb unarusse.
Tuleb ära maale tulla ja teha rasket maatööd ja ei mingit depressiooni.inimene on loodud tegelikult liikumiseks ,mitte mingisuguseks eluaegseks ajutööks!
Mõtlesin alati, kas inimene ei suuda tõesti kuidagi ennast kokku võtta ja elus midagi positiivset leida. Paar aastat tagasi peale operatsiooni süstiti mulle kuus korda ööpäevas kangeid antibiootikume mitu nädalat ning mingil hetkel langesin depsessiooni. Nüüd tean, et inimene ei pruugi sellest ise jagu saada. Olen alati positiivne ja rõõmsameelne inimene olnud aga nüüd olin nagu ümber vahetatud. Ükski asi ei pakkunud enam huvi ja kõik ümberringi tundus tume. Õnneks siis kui rohu mõju organismist kadus, kadus ka depressioon. Palju aitas raviarsti soovitus võtta magneesiumi, teen siiani kuure.
aga-le: Hiljaaegu lugesin, et keegi kirjutas, et depressioon tekib oma tunnete allasurumisest. Eks sellest ka. Tagantjärgi olen aru saanud, et olin ka kunagi depressioonis, mitu kuud. Mitte miski ei huvitanud, käisin ringi nagu zombi. Eks oli pingeline aeg olnud: eksamid, sisseastumiseksamid, vanemate nõudmised.Tollal ei räägitud depressioonist.Elasin selle ilma tablettideta üle,tasapisi ärkasin elule.Paanikahoogusid,ärevust polnud,vaid kõikevarjutav tühjus.Eks inimese kannatusvõimel ole piirid.On olnud hiljemgi raskeid aegu,aga sellist tühjusetunnet pole olnud enam.
Keegi kirjutas,et õnn on juba see kui sul on katus pea kohal, sul on seal soe, sul on süüa. Lisaksin veel tervise ja selle, et lähedastega on kõik hästi. Võib ju endale püstitada ei tea mis eesmärke ja nende mittetäitumisel õnnetu olla. Aga tasub mõelda sellele heale, mis olemas on. Kuid inimene tahab ikka üha rohkemat ja rohkemat... Heal juhul jõuab ükskord äratundmiseni, et õnn on see kui (parasjagu) õnnetust pole. Mina jõudsin selleni.
Depressiooni langevad eelkõige just need inimesed, kes arvavad, et õnne su ellu toovad teised inimesed, asjad või hetked. Ei osata enam elada hetkes ja näha seda mis tegelikult sul olemas on. Ja kes oled "sina" tegelikult.
Praegune ühiskond ongi tekitatud mingiks võistluseks... Mille käigus inimene selle päris mina unustab....
Vanasti oli lauljatel lihtsam - esinesid ainult, nende eraellu ei tunginud keegi. Nüüd oled kogu aeg meedias, iga liigutus pannakse lehte, kellegagi koos ei saa ennast näidata - kohe oled "kuum paar" jne. Aega maha ka ei saa võtta - siis unustatakse ära ja uued kasvavad peale. Kui mingit muud eriala pole, siis peadki nagu orav rattas edasi laskma. Need noored superstaarid võiksid ka aru saada, et kõik nad enam Eesti lavadele ei mahu ja panustada mingi muu ala õppingutesse. Koit on siiski väga hea laulja, mulle hakkas ta eriti meeldima pärast näosaadet. Küll kõik paika loksub, jõudu Koidule!
see nüüd küll tõsi pole, ma aastakümneid öörežiimis, ei mingit depressiooni seetõttu. unehäireid vahel ikka on, aga ka tavarežiimis on neid inimestel. ja alkoholi peaaegu ei joogi, mitte ainult mina, vaid veel paljud artistid.
ja see päeva- või õigemini öörežiim. See laastab psüühikat kõvasti. Olen olnud öötööl ja unehäired jäävadki vist elu lõpuni. Miks suured välismaa staarid lähevad narko- ja alkosurma lõpuks? Kuulsuse raske koorem?
Koidule tugevat tahtejõudu madalseisust ülesaamiseks. Ehk teha esinemistes paus ja saabki kõik korda? Muidu nagu orav rattas....
Olen Kroonika tellija aga nüüd paistab ,et lõpetan . Seitse lehekülge koos suurte piltidega Toome depressioonist on juba tõesti liiast. Selleks on olemas tervise ajakirjad. Terve Eesti rahvas on depressioonis ja ei pasunda sellest kuskil vaid otsib abi arstidelt. Paistab ,et oleks vaja pr.peatoimetaja välja vahetamist, sest ühed ja samad tuttavad näod , analoogsed mõtted teistest ajakirjadest , või saadetest kopeeritud , pluss lehe suurused a`la fotod , näitab seda ,et ajakiri on ennast ammendanud ,sest midagi uut enam ei ole ega tule.
inimesed kes pole sellega kokku puutunud7. detsember 2018, 08:33
oskavad selle kohta ainult jama.ärevu paanika ja depr on tegelikult kohutavalt laastavad ja ilma kõrvalise abita sellest üle ei saa võid üritada aga ei saa.
... minu puhul oli põhjuseks traumaatiline kogemus vanemate pikaajalisel hooldamisel kui hakkas tunduma et olen igaveseks nende lõa otsa määratud... Sageli on depr. aga hoopis tuntud muusikutel. Eks neil võib üle visata see alaline meelelahutajaks ja ilusaks-andeakaks, masside lemmikuks olemine. Ühel hetkel ei suuda enam lavale astuda, lai naeratus suul, justkui ori, mis sest, et hästi tasustatud ori... Hea, et Toome selle teema jutuks võttis.
Ärevust ja paanikahooge suudavad aduda vaid need, kes on selle ise läbi teinud. Ei ole nii et enne ebameeldivat vestlust või esinemist no väike võbin sees. Mina ei suutnud näiteks enam teatris käia, kartsin, keset etendust tuli õhupuudus, ei saanud neelata, põletav pissihäda, kartsin, et hakkan karjuma või segan muud moodi etendust. Vahel siiski läksin aga ostsin pileti kohale nr 1. Juhuks kui vaja põgeneda... Ei saanud üle silla minna, sild võnkus minu jaoks iiveldamaajavalt. Vältisin kaubanduskeskusi, bussisõitu...
KOMMENTAARID (90)