Ei-ei, nüüd saite valesti aru, ma ei räägi meestest, keda huvitavad teised mehed, ehkki nad vannuvad oma ema nimel, et neile meeldivad naised, endal samal ajal Zac Efroni pilt telefonitaustaks. Ei, hoopis nendest, kes on käinud Cambridge’i ülikoolis ning kelle ema on Coca-Cola peadirektor või armastatud kirjanik.
Üks mu sõber üritab hetkel paaniliselt vältida jõulude veetmist oma tüdruksõbra vanematega. Üks neist on pankur ja teine kunstnik. Ta uuris isegi ega töökoht teda 24.–26. detsembril kuhugi kaugele komandeeringusse ei soovi saata. Tüdruku ema nimelt tahab pidevalt kunstist rääkida, mu sõber aga teab ainult, et Picasso olevat vist üks kuulus Tartu kunstnik kiviajal. Temaga Monet’st ja muust rääkida on mõttetu. Sageli aga ei tea ta isegi, kellest ja millest räägib.
„Mozarti viimased tööd olid harukordsed,“ ütles kord naise ema.
„Need Mozarti kommid on tõesti head, ja ta teeb need igal aastal veel paremaks!“ vastas kutt.
Kui ta kõigi nägude järgi aru sai, et Mozart pole ilmselt siiski kommimeister, otsustas ta järgmisel korral bluffida.
„Mis sa gazpacho’st arvad?“ uuris ämm külma tomatisuppi mekkides.
„Pean tunnistama, et mulle on ta alati sümpaatne olnud, eriti viimase aja teosed,“ teatas kutt.
Huvitav, mida tüdruku vanemad tema asotsiaalist vanaisast või lapsepõlvekodust Kopli liinidel arvaksid? Samas ei saa ta ka tibist lahku minna, sest too on tema boss oma isa ettevõttes...
Ahjaa, kas olete kunagi kellegi vallandanud? Kui see vestlus liiga pikaks venib, hakkab too inimene alati nutma, ja siis muutute pahatahtlikust bossist heasoovlikuks lohutajaks. Veider, kas pole?
Kommentaarid (0)