ÕL VIKTORIIN | Kas Antti Kammiste teab, kes on tema poja Ericu lemmikkitarrist? (8)

Antti ja Eric võtavad sel aastal osa kontserttuurist „Käbid & kännud“ ning koos nendega on laval ka isa-poeg Ivo ja Robert Linna. Tuur saab avapaugu juba järgmisel nädalal ja on paslik uurida, kui hästi isa ja poeg teineteist tunnevad.

Küsisime Ericult kolm küsimust isa kohta ning Anttilt kolm küsimust poja kohta.

Vaata videost, kui hästi nad teineteise tegemiste ja eelistustega kursis on. 

„See idee tekkis Anttil juba kaks või kolm aastat tagasi, aga ajad läksid kuidagi nii, et sai tehtud teisi tuure ja ju me polnud ise ka veel selleks nii valmis,“ räägib Ivo, kuidas neljakesi tuurile mineku idee tekkis. „Aga millal siis veel, kui mitte nüüd. Poistest on saanud mehed ja nad on oma loomingulise tee kõrgpunktis.“

Kuigi kontserdid toimuvad jõuluajal, ei ole kava otsast lõpuni jõululik. „Jõulutuure on palju ja neid laule mängitakse raadiotes ju hommikust õhtuni. Meil on kavas mõned armsad jõululaulud, aga ka igasugust muud muusikat – natuke kõvemat, aga mõne loo puhul ka praktiliselt vaikust,“ paljastab Ivo. „See kujuneb muusikaliselt päris huvitavaks.“

Eric on ju mänginud populaarses räpipundis Põhja-Tallinn. Kas ka mõni nende lugu kavva sai? „Põhja-Tallinnat me ei tee,“ kinnitab Eric. „Las mõni asi jääb saladuseks, aga meil on kindlasti tulemas põnevaid asju ja ka selliseid, mis meid kõiki oma tsoonist välja toob. Võin öelda, et kindel on see, et kõik laulavad.“

Lugude valikul sai kaasa rääkida igaüks. „Ivo ütles, et vähemaks saab ju alati võtta. Ma olen väga põnevil, pean hakkama oma häälepaelu lahti mudima,“ sõnab Eric. Ivo ütleb, et kava saab ju tegelikult ka pärast esimest kontserti muuta. „Võib juhtuda, et vaatad, et mõni lugu tuleks teise koha peale, välja visata või hoopis juurde panna.“

Kontserdil kõlab lugusid umbes 20 ringis. „Jõulukontserdid on tüüpiliselt üheosalised ja kestavad umbes poolteist tundi. Selle aja sisse mahubki umbes 20 lugu, jutt juurde ja loodetavasti rahvas ka plaksutab,“ selgitab Ivo. „Kava tuleb aga niimoodi kokku panna, et kuulajal oleks tore, sest mõnel mitte nii hästi komplekteeritud kontserdil või see poolteist tundi ka igavikuna tunduda. Võin garanteerida, et meie lugudest kokku pandud Rootsi laud on väga põnev,“ kinnitab käbi Kammiste.

Olgugi, et muusikud ei nimeta oma kontserte jõulutuuriks, toimub see siiski jõuluajal. Miks? „Pillimehe elus on teatud perioodid, mida tuleb ära kasutada – jõulud, naistepäev, suvetuurid,“ ütleb Ivo. „12 kuud järjest ühe pingega sa kontserte anda ei saaks. Rahval on omad tegemised ka – põllutööd ja puhkused. Detsembris kasutataksegi täiesti alatult ära rahva härduma kippuvat meelt,“ muigab Ivo. „Nali naljaks, aga jõulud ongi aeg, kus rahvas tahab kontsertidel käia ja aasta taaga ära unustada. Olen isegi jõuluajal kontsertidel käinud, kuidagi lased selle aasta enda seest läbi ja see puhastab. See aasta pole olnud hea aasta, on olnud väga palju kaotusi ja ehk sunnib see aeg asjadele ja inimestele, keda enam ei näe, tagasi mõtlema.“

Ivo ütleb, et temal on mõned korrad õnnestunud poeg Robertiga lava jagada. „Viimane kord oli eelmisel aastal Augustibluusil. Ta on ka mu juubelil laval olnud, aga nii suurt asja pole me teinud,“ räägib ta. Ka Ericu ja Antti jaoks on tegu üsna uue olukorraga. „Kui ma veel Põhja-Tallinnas olin, siis tegime küll koos mingeid asju, aga pigem stuudios, kulisside taga. Viimati käisin ansamblis Supernova kitarristi asendamas ja siis sain Ivo ja Anttiga lava jagada. Robertiga mul seda au veel olnud pole ja ma ei saa salata, et ootan seda väga.“