SUUR ÜLEVAADE: kuidas läheb Eesti linateostel välismaises filmilevis?

Pole saladus, et Eesti filmid rändavad jõudsalt mööda rahvusvahelisi festivale ja nopivad igal aastal ka auhindu. Ent kui sageli on meie filmitoodangul mujal maailmas asja kino- ja telekavva, voogedastusse või DVDna poelettidele? Eesti Filmi Instituudi ja filmitootjate abiga õnnestus kokku panna nimekiri 13 filmiga, mida on maailma filmilevis saatnud märkimisväärne edu. Kui tahta aga kõrvutada seda, kui mitmel maal on üks või teine film vaatajate ette pääsenud, või filmide vaadatavust ja kinokassat, läheb asi keeruliseks.

Filmide levipiirkondi arvestavad tootjad erinevalt – kes loendab riike, kes suuremaid alasid (näiteks prantsuskeelne Euroopa, Ida-Euroopa, Ladina-Ameerika). Andmed välismaise kinokülastatavuse kohta jõuavad filmitegijateni pisteliselt ja väga aeglaselt ning tihti ei tea nad sedagi, kas linateost näidati ka kinodes või üksnes tele- ja videolevis.

Kino aitab filme telekanalitele reklaamida

„Tihti müüakse film mingile territooriumile kõigi õigustega ja see on konkreetse ostja ehk levitaja asi, kas panna film alguses kinodesse või müüa kohe videolevisse – voogedastus või DVD – ja tasulisse või vabasse telelevisse,“ seletab Taska Filmi asutaja Kristian Taska. „Tavaliselt võõrkeelne Euroopa film kinodes suur sissetulekuallikas pole. Seega saab levitaja raha pigem video- ja telelevilt. Kinolevi töötab pigem reklaamikanalina, et filmi saaks hiljem kallimalt teistesse meediakanalitesse müüa.“

Taska toob näite: „Filmi „1944“ puhul ütles mõni ostja, et korralikud sõjafilmid müüvad video- ja telelevis nii hästi, et pole mõtet hakata jändama kinodega, kus tulemus jääb suurte kaasnevate kulude tõttu pigem miinusesse. Sõjafilm seda nii-öelda reklaamikanalit sealsel territooriumil ei vajavat.“ Samas tunnistab filmiprodutsent: „Filmitegijal on ikka tore teada, et siin ja seal maal film kinodesse jõudis. Kõlab kuidagi uhkelt, isegi kui rahalist mõttekust ei ole.“

„1944“ levitusõigused on müüdud 15 riiki ja Taska Filmi teise rahvusvaheliselt lennuka linaloo „Puhastus“ õigused lausa rohkem kui 50 riiki. „Täpset ülevaadet minul ei olegi, mis maades filmid täpselt kuhu jõudsid,“ möönab Taska. Ta lisab, et filmitootja saab levitajatelt tasu enamasti ettemaksuna ja alles mõne aasta möödudes võib filmide realiseerimise pealt teenida lisatulusid, kui üldse.

„Filmile välislevi kindlustamine algab kahest asjast,“ märgib Taska. „Esiteks kaastootjad välismaalt, kes enamasti tagavad ka, et filmil on nende riigis hea väljapaistvus, sealhulgas kinolevi. Teiseks rahvusvaheline müügiagent, kes vahendab filmi teiste territooriumite filmilevitajatele. Uuel tulijal võib olla raske agenti leida. Taska Filmil on kujunenud kaks rahvusvahelist müügiagenti, kellega koostööd teeme. Üks on Rootsi, teine Taani ettevõte. Nendele pakume oma uusi filmiideid esimesena ja seni on nad nõustunud meid esindama juba enne tootmisse minekut, mis kindlustab varase kaastöö rahvusvahelise müügi suunal,“ räägib produtsent.

Miljoneid vaatajaid ei maksa oodata

Meie rahvusvaheliselt edukaimaks filmiks saab pidada Gruusiaga koostöös valminud „Mandariine“, mis on ülemaailmse filmiandmebaasi IMDb andmetel teeninud kinotulu üle 940 000 dollari. Teise filmiandmeid koondava veebilehe the-numbers.com väitel on „Mandariinid“ väljaspool Eestit ja Gruusiat toonud kinokassadesse üle 530 000 dollari. Filmi tootja Ivo Felt kinnitab, et need arvud on realistlikud. „Mandariinid“ on müüdud enam kui 30 kino- ja videolevi turule, sealhulgas laiematesse piirkondadesse nagu prantsuskeelne Euroopa, Ida-Euroopa, varasem Jugoslaavia, Ladina-Ameerika ja Lähis-Ida.

Tõsiste draamafilmide kõrval on menu saatnud ka Eesti lastefilme. Euroopa Komisjoni 2015. aasta Euroopa animatsioonide ülevaate põhjal on 2011. aasta filmi „Lotte ja kuukivi saladus“ vaadatud maailma kinodes 200 948 korda. Eesti-Läti koostööfilm on mõlema riigi vaadatuim multikas. Leedu ja Poola menukaim animafilm jäävad meile kolmekordselt alla, üsna samal pulgal oleme näiteks Hollandi vaadatuima joonisfilmiga.

„Ma ei tea, mismoodi nad need andmed saavad, kui levitaja ei suuda neid mullegi anda,“ imestab Eesti Joonisfilmi produtsent Kalev Tamm. „Ma ei suhtu sellesse arvu päris usaldavalt,“ nendib ta ja selgitab, et filmilevi masinavärk on keeruline.

„Asi näeb välja nii, et on maailmalevitaja, kes sõlmib omakorda lepinguid erinevate väiksemate levitajatega mingite territooriumite jaoks. Mõned levitajad annavad kassa ja vaatajate arvu kohta andmeid, mõned ei anna. Meil on väga kesised andmed, kuigi oleme üritanud neid saada. Mõnedel kohalikel levitajatel on veel omakorda agendid, kes õigusi edasi müüvad. See on pikk jada, millel on raske silma peal hoida, ja reeglina need arvud meieni ei liigu. Ka seda infot, kus ja kui pikalt meie filme mujal näidatakse, meil ei ole.“

Tamm tõdeb, et kui näiteks Pixar või muu Ameerika suur stuudio vaataja- ja kassaandmeid ei saa, siis nad järgmist filmi sellele levitajale ei anna. „Nende positsioon on hoopis teine. Meie oleme Euroopagi mõistes väikesed ja väiksemate stuudiote puhul on levitajate riskid suuremad. Kui tegu on suurte stuudiotega, siis julgevad levitajad ka turundusele kulutada.“ Seega: Eesti filmidele ei saagi miljoneid vaatajaid oodata, ent ka kümned või sajad tuhanded on uhke näitaja.

Lotte-filmide maailmaleviga tegeleb Saksa levitusfirma Sola Media. „Me tegime 2000. aastal filmi „Lotte reis Lõunamaale“, mis oli Saksamaal päris edukas, ja Lotte võlus nad sedavõrd ära, et nad olid huvitatud meie uutest filmidest,“ jutustab Tamm. 2006. aasta „Leiutajateküla Lotte“ on müüdud 50 ning „Lotte ja kuukivi saladus“ 84 välisterritooriumile. Filmid on dubleeritud inglise, portugali, prantsuse, soome ja saksa keelde. 

Kui Eestis tõid Lotte lood kinodesse 60 000 külastaja ringis, siis Lätis kogunes kinodesse veidi üle 20 000 vaataja. Filmide kaastootja Vilnis Kalnaellis Rija Filmsist ütleb, et telerite ette kogusid animatsioonid umbes 200 000 lõunanaabrit.

Ameerika lastefilmidele otsitakse vaheldust

„Supilinna salaselts“ on jooksnud kinodes Saksamaal, Šveitsis, Austrias ja Soomes. Türki ja Prantsusmaale on müüdud tele-, voogedastus- ja DVD-levi õigused, Brasiilias saab filmi vaadata Netflixi kaudu. „„Supilinna Salaselts“, nagu enamik väiketootjate filme, jõuabki pigem videolevisse ja televisiooni kui kinolevisse,“ mainib produtsent Diana Mikita.

Soome huvi on mõistetav, kuna film põhineb soomlasest lastekirjaniku Mika Keräneni raamatul, kuid millega äratas see teiste filmiturgude huvi? „Lastele toodetakse palju animatsioone, aga live action'it tehakse harva, sest see on oluliselt riskantsem ja kallim,“ põhjendab Mikita. „„Supilinna salaselts“ oli kvaliteetselt toodetud lastefilm, haarava sisu ja hea näitlejatööga, ning seetõttu sai ka suure huvi osaliseks.“

Abi on kindlasti olnud ka rohkem kui 40 festivali külastamisest ja seitsmest lastefilmide festivalidel pälvitud auhinnast. Mikita sõnul just festivalidel enamjaolt filme ostetakse ja müüaksegi.

„Supilinna salaseltsi“ saab vaadata ka inglis-, prantsus-, saksa-, vene-, rootsi-, soome- ja hispaaniakeelse heliga. „Oleme just väga õnnelikud vene keele üle, mille tõlget finantseeris Nafta koos toetajatega ise, sest venekeelset dublaaži pole väga ammu Eestis tehtud,“ avaldab Mikita.

Ka uus nukufilm „Kapten Morten lollide laeval“, mis tuleb Eesti kinoekraanidele alles märtsis, on juba piiritagust võidukäiku alustanud. Prantsusmaa kinodesse jõudis film augustis, Poola kinodesse oktoobris. Film on müüdud ka Lähis-Ida riikide ja Sloveenia kinolevisse, USA voogedastus- ja DVD-levisse.

Eesti filmiringkonnas on teada, et Prantsuse kinolevisse pääs on korralik kunsttükk. „Kindlasti on prantsuse kinolevi küllaltki keeruline turg, prantslased on väga enesekesksed. Eks neil ole põhjust ka, sest omamaine filmitoodang on piisavalt suur. Mängufilme on sinna ilmselt keeruline müüa. Animafilmidega on veidi teisiti, see on peamiselt lastele suunatud turg ning eks prantslased otsi ka vaheldust massiliselt peale tungivale ameerika toodangule,“ arvab Nukufilmi produtsent Kerdi Oengo.

Üks variant filmi vastu huvi äratada on käia sellega pidevalt Cartoon Media foorumitel, kus otsitakse Euroopast kaastootjaid ja levivõimalusi. „„Morteniga“ käisime me „Cartoon Movie“ foorumil igas tootmisstaadiumis – idee tasandil, arenduse ja tootmise ajal ning ka pärast filmi valmimist. Seal saimegi juba üsna varakult kokku prantsuse levitajaga, kes filmi tegemist huviga jälgis,“ meenutab Oengo.

Eesti, Iirimaa, Belgia ja Suurbritannia koostöös sündinud filmi müügile aitab kindlasti kaasa see, et esmalt valmis sellest ingliskeelne versioon, kus tegelastele andsid hääle iiri näitlejad, teiste seas Brendan Gleeson („Paddington 2“), Ciaran Hinds („Lumekuninganna ja igavene talv) ja Michael McElhatton („Troonide mäng“). Tehtud on ka prantsus- ja poolakeelne dublaaž, eesti näitlejad on sisse lugenud eestikeelse teksti.

Nagu teisedki filmitootjad, rõhutab Oengo, et välismaine müük sõltub suuresti edust festivalidel. „Mida rohkem film festivalidel käib ja mida enam teda seal märgatakse, seda suurem on potentsiaal, et film ka ära ostetakse. Suuremate festivalidega paralleelselt toimuvad filmiturud, kuhu kogunevad müügiagendid, levitajad ja telekanalid.“

Müügiagent, kes filmilevitajatega suhtleb, tuleks Oengo sõnul ideaalis leida juba arendusetapis ehk enne filmi tootma hakkamist. „Kui filmi temaatika on huvitav ja populaarne, siis on võimalik leida ka levitaja või telekanal, kes on filmist ette huvitatud, ning sõlmida temaga ettemüügi leping. Eesti filmidega on see paraku õnnemäng – ettemüügilepingu võib saada hea õnne korral põhjamaade telekanalitest, teised ootavad hea meelega ikka filmi valmimise ära.“

Eesti filme näidatakse kõigis maailmajagudes

Eesti edukaima välisleviga filmid:

„Leiutajateküla Lotte“ (2006, Eesti-Läti, siinne tootja Eesti Joonisfilm, režisöörid Heiki Ernits ja Janno Põldma) – Kino/videolevi 52 territooriumil (k.a Eesti ja Läti)

„Lotte ja kuukivi saladus“ (2011, Eesti-Läti, siinne tootja Eesti Joonisfilm, rež Heiki Ernits ja Janno Põldma) – Kino/videolevi 86 territooriumil (k.a Eesti ja Läti), eksootilisematest kohtadest näiteks Tai, Hiina, Alžeeria, Benin, Burkina Faso

„Eestlanna Pariisis“ (2012, Eesti-Prantsusmaa-Belgia, siinne tootja Amrion, rež Ilmar Raag) – Kino/videolevi: Prantsusmaa, Saksamaa, Austria, Jaapan, Šveits, Uus-Meremaa, Austraalia, USA

„Puhastus“ (2012, Eesti-Soome, siinne tootja Taska Film, rež Antti J. Jokinen) – Kino/videolevi: Soome, Prantsusmaa, Andorra, Šveits, Belgia, Luksemburg, Hispaania, Suurbritannia, Iirimaa, Island, Taani, Rootsi, Norra, Saksamaa, Austria, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Horvaatia, Serbia ja Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, Makedoonia, Ungari, Poola, Bulgaaria, Rumeenia, Läti, Leedu, Mehhiko, Argentina, Tšiili, Uruguay, Colombia, Peruu, Ecuador, Boliivia, Venezuela, Suriname, Brasiilia, Belize, Costa Rica, El Salvador, Guatemala, Nicaragua, Panama, Honduras, Hongkong, Austraalia, Lõuna-Korea, Kuuba, Bahama, Dominikaani vabariik, Haiti jm Kariibi mere saarte riigid ning Prantsusmaa ja Hollandi meretagused alad

„Mandariinid“ (2013, Eesti-Gruusia, siinne tootja Allfilm, rež Zaza Urušadze) – Kino/videolevi: Gruusia, USA, Poola, Hiina, Malaisia, Indoneesia, Tai, Vietnam, Taiwan, Colombia, Austraalia, Uus-Meremaa, Skandinaavia, Bulgaaria, Türgi (ka Turkish Airlines), Kreeka, Itaalia, Venemaa, prantsuskeelne Euroopa, varasem Jugoslaavia, Portugal, Ladina-Ameerika, Singapur (Singapore Airlines), Suurbritannia, Lähis-Ida, Belgia, Holland, Luksemburg, Kanada, Lõuna-Korea, Jaapan, Hispaania, Mehhiko, Ida-Euroopa (HBO)

„Risttuules“ (2014, Allfilm, rež Martti Helde) – Kino/videolevi: Prantsusmaa, Austria, Hispaania, Holland, Hiina, Rootsi, Taani, Brasiilia, Norra, Leedu, Soome, USA, Saksamaa

„Nullpunkt“ (2014, Allfilm ja ERR, rež Mihkel Ulk) – Voogedastus: USA, Brasiilia, Saksamaa, Prantsusmaa, Mehhiko, Kreeka, Itaalia, Venemaa, Portugal, Suurbritannia, Iirimaa (platvormid Amazon, Google, iTunes, myTF1, Hoopia, Vudu ja Sky)

„1944“ (2015, Eesti-Soome, siinne tootja Taska Film, rež Elmo Nüganen) – Kino/videolevi: Soome, Rootsi, Hispaania, Andorra, Jaapan, Suurbritannia, USA, Malta, Belgia, Holland, Luksemburg, Saksamaa, Austria, Šveits, Prantsusmaa jm prantsuskeelsed territooriumid

„Vehkleja“ (2015, Eesti-Soome, siinne tootja Allfilm, rež Klaus Härö) – Kino/videolevi: Soome, Hispaania, Austraalia, Jaapan, Uus-Meremaa, Hiina, Korea, Taiwan, Mehhiko, Türgi, Suurbritannia, Iisrael, Argentina, USA, Kanada, Ida-Euroopa, Sloveenia, Lõuna-Aafrika vabariik

„Supilinna salaselts“ (2015, Nafta Films, rež Margus Paju) – Kino/videolevi: Saksamaa, Šveits, Austria, Soome Prantsusmaa, Türgi

„Ema“ (2016, Meteoriit, rež Kadri Kõusaar) – Kino/videolevi: Poola, Prantsusmaa, Aasia ja Vaikse ookeani riigid, Lähis-Ida, Põhja-Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika

„November“ (2017, Eesti-Hollandi-Poola, siinne tootja Homeless Bob Production, rež Rainer Sarnet) – Kinolevi: USA, Saksamaa, Poola, Holland, Suurbritannia, Läti ja Leedu; HBO voogedastuslevi näiteks Tšehhis, Poolas, Ungaris, Rumeenias, Sloveenias, Horvaatias, Bulgaarias, Makedoonias, Serbias ja Kosovos

„Kapten Morten lollide laeval“ (2018, Eesti-Iirimaa-Belgia-Suurbritannia, siinne tootja Nukufilm, rež Kaspar Jancis, Riho Unt ja Henry Nicholson) – Kino/videolevi hetkeseisuga: Prantsusmaa, Poola, Lähis-Ida, Sloveenia, USA, Iirimaa, Belgia, Suurbritannia

Allikad: EFI, filmistuudiod

Kassatulu küündib mõnest tuhandest sadade tuhandeteni

Rahvusvahelised filmiandmebaasid annavad pisut aimu sellest, kuidas Eesti filmid on maailma kinodes vastu võetud. „Mandariinid“ on kokku teeninud väidetavalt 942 487 dollarit, Eestit ja Gruusiat kõrvale jättes 533 127 dollarit. Näiteks USAs toonud film kinokassasse 144 501 dollarit, Uus-Meremaal 124 232, Austraalias 31 976, Rootsis 45 879 ja Suurbritannias 10 442 dollarit.

„Eestlanna Pariisis“ olla maailmas kokku teeninud 914 900 dollarit. Hästi on läinud ka „Vehklejal“, mis eri andmetel teenis USA kinolevis 95 543 – 95 952 dollarit, rahvusvaheliselt 577 307 dollarit ning Eestit ja Soomet sisse arvestades 673 258 dollarit.

„1944“ teenis välismaistes kinodes 109 768 dollarit, millest väidetavalt 38 715 dollarit kogunes kassadesse Hispaanias. „November“ on USA kinolevis teeninud 19 084 dollarit. Muude riikide kinotulu kohta andmeid pole.

USA ja Kanada filmilevisse pääsenud „Püha Tõnu kiusamine“ olevat kogunud 2010. aastal USAs eri andmetel 1727 või 1963 dollarit. „Teesklejad“ (2016) kogunud Leedu kinokülastajatelt kokku 3508 dollarit.

Allikad: IMDb, Box Office Mojo, the-numbers.com