„Urmas Kibuspuu on mulle alati jäänud mõistatuseks. Alles nüüd, tema 65. sünniaastapäeva künnisel lugesin, et tal on poeg, kes sündis siis, kui me mõlemad keskkooli lõpetasime. Ei mäleta hetkekski, et toona oleks sellest juttu olnud,“ meenutab ajakirjanik Mart Ummelas koolivenda, kes täna saanuks 65aastaseks. Kunstiklassi lõpetanud Kibuspuu nägi oma tulevikku pigem kunstniku kui näitlejana. Lavakooli katsetele teise klassivenna Raimo Aasaga lihtsalt kaasa läinud Kibuspuu sai aga näitekooli sisse ja nii oli tema saatus ka otsustatud – temast sai hiilgav näitleja, nagu üks Vene filmirežissöör talle keskkooli päevil ennustas.

Oli 1972. aasta. Kolm klassivenda Tallinna 46. keskkooli kunstiklassist, Raimo Aas, Georg Bogatkin ehk Boga ja Urmas Kibuspuu ehk Kips otsustasid sõita Moskvasse külla Georgi isa heale tuttavale, „Mosfilmis“ töötavale režissöörile, et esineda talle oma kooliaegsete teatrikavadega. Eesmärgiga, et las võõras, aga samas professionaalne pilk ütleb, kellel neist on näitlejaeeldusi.