HOMMIKUSÖÖK STAARIGA | Igor Gräziniga Brüsseli õdusas õllekas: Eestiga võrreldes on siin odavam (42)

Õigusteadlase Igor Gräzini temperament keeb tihtipeale üle nagu Petseri
pulmas – kõigepealt teisele paar laksu üle tahi, poole tunni pärast aga pisarate ja musidega kaela. Gräzini ise arvab, et ta pole olnud igav ja pahatahtlik. Vihastub ruttu, kuid ruttu ka unustab: „Poliitikat ja tööd ei tohi võtta ainult tõsiselt! Ülitõsine töö on orjus. Halva pila, ülbe irvitamise ja tavalise elurõõmu vahel on vahe.”

Igor, meie ees on seitse pöialpoissi - seitse klaasi erinevat sorti õlut ja sa pole neist ühtegi mekkinud. Kas sa ei joo?

Täna ühe klaasikese võtan, aga muidu on mul kolm viimast kuud olnud alkoholiga probleeme ja ma ei joonud. 

Kas muutusid vahepeal alkohoolikuks?

Vastupidi, kolm kuud pole ma tilkagi joonud. Põhjus lihtne, ma lihtsalt ei joonud asja eest teist taga. See tähendab, et ma ei joonud puhtast lohakusest. Märkasin seda umbes paar nädalat tagasi, et kurat ma ei ole kaks kuud joonud - mis minuga juhtunud on! See on ju täiesti ebanormaalne! No ja siis ma mõtlesin, et kas hakkan kohe samal õhtul jooma või ootan natukene. Otsustasin siiski natukene oodata. Ka see klaas, mis ma täna sinuga koos siin ära trimpan, jääb veel normi sisse. 

Vene õigeusu kirikus on olemas teadaolevalt suur paast ja väike paast, mis on enne jõule. Ja praegu ongi väikese paastu aeg, mis tähendab, et ma saan veel umbes kümme päeva paastu pidada. Kusjuures ma rõhutan - see ei olnud tahtlik paast ja erilist põhjust ka polnud. See oli puhas oma lohakus. Läks nii, et ma lihtsalt kogemata ei joonud. Ja kui ma märkasin seda, siis mul hakkas enda pärast häbi. Kahju oli ka.

Järsku ikkagi sinu organism dikteeris sulle, et nüüd oleks parem see napsutamine jätta? 

Ei dikteerinud! Lihtsalt unustasin joomise ära. Täitsa kohutav! Kujuta ette, et viimased õlled ja pisut rohkemgi olid mul augusti keskel. Nii läks, oma lohakus. Minu alkoholiprobleem seisneb selles, et olen unustanud juua.   

Kas tead, millisena kujutab poliitiku elu ette lihtinimene? Et poliitikutel on pidevad lõunad ja õhtusöögid ja sinna juurde käib alati ka klaasike kangemat. 

Mis ma oskan kosta, vastab tõele. Aga siinkohal tahan rõhutada enda näitel, et ka mittejoomine pole võimatu. Ja kui sa ütled sõpradele paar korda, et sa ei joo, siis on teema ammendatud. Keegi ei vaata enam isegi imeliku pilguga.  

Kui ma aus olen, siis eks siin Brüsselis käib üks pidev veinijoomine ikka. Parlamendi puhvetist saab seda ka vabalt, joo palju kulub. Ainus häda on, et seal pole suurem asi valik ja pisut kallivõitu on ka. Parlamendi kõrval on kümneid kohti, kus on suurepärane veinivalik ja kordades odavam ka. 

Tõesti, tellisin ka ise täna pubis veini ja tuleb tunnistada, et hea vein on siin odavam, kui Eestis kohv. Ja mis kõige toredam, veini ei mõõdeta klaasi kallates mõõdikuga, nagu meil Eestis, vaid ikka vaba käega. Siit ka küsimus, kas Brüsselis on odav või kallis elu?

Mulle tundub, et Eestiga võrreldes on siin odavam. Vorst, juust, või, mahlad on sama hinnaga mis Eestis. Leib on siin aga eriti odav. Veini sa mainisid juba ära. Võrdle nüüd seda siis Eesti palkadega, kolmandiku võid kohe alla võtta. 

Pikemat meeleolukat intervjuud Igor Gräziniga vaata ja loe juba selle nädala ÕList.