VIDEOINTERVJUU | Igor Gräzin: minuga on viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul hakanud juhtuma kummalisi asju (34)

Õigusteadlase Igor Gräzini temperament keeb tihtipeale üle nagu Petseri
pulmas – kõigepealt teisele paar laksu üle tahi, poole tunni pärast aga pisarate ja musidega kaela. Gräzini ise arvab, et ta pole olnud igav ja pahatahtlik. Vihastub ruttu, kuid ruttu ka unustab: „Poliitikat ja tööd ei tohi võtta ainult tõsiselt! Ülitõsine töö on orjus. Halva pila, ülbe irvitamise ja tavalise elurõõmu vahel on vahe.”

Igor Gräzin võitleks alati ja kelle vastu tahes Eesti Vabariigi iseseisvuse eest. Gräzin oli üks Eesti suveräänsusdeklaratsiooni autoreist ja kogu vastava seaduse juriidilise aluse loojatest. Selle nimel oli ta aga ka kahtlustav Euroopa Liidu suhtes, selle nimel tahab tagasi Eestile kuuluvaid merealasid, selle nimel on ta monopolide ja trustide vastu majanduses.

Igor Gräzin arvab, et ideaalne Eesti on enam-vähem endaga rahul ja igav. Selles Eestis on liberaalne majandus ühendatud elementaarsete kristlike väärtustega. "Liberalismi "vanaisa" Bentham on öelnud: vabaturumajandus  eeldab ausaid, südamlikke ja heatujulisi inimesi. Ühesõnaga: kristlasi selle sõna kõige leebemas ja laiemas mõttes," lisab Gräzin.

Igor Gräzin peab oma olulisimaks poliitiliseks kogemuseks omalaadse mastaabiefekti mõistmist. Poliitik – eriti veel tuntud ja kogenud – peab elus olema väga ettevaatlik, hooliv ja tähelepanelik, sest iga tema negatiivne samm võimendub tavainimesele kümnekordseks. Gräzin meenutab, kuidas suur vene naljakirjanik Mihhail Žvanetski pöördus kord duumasaadikute poole: ”Hei, teie seal üleval! Olge ometi ettevaatlikumad, siin all on ju inimesed…”

Gräzin arvab, et pärast surma jõuab puhata nii, et küll saab. Kuid vahel mängib ta siiski tennist ja suusatab Mustamäel.

Istume sinuga Igor tegelikult siin õllekakas, otse Euroopa Parlamendi pompöösse hoone kõrval kell kolm Brüsseli aja järgi. Kas tänaseks on sinu raske tööpäev läbi?

Ei ole. On vaja veel tööpostile naasta ja mõned paberid üle vaadata ja üks artikkel ära kirjutada Valga ajalehele, mis sai ammu lubatud ning mis on tegelikult väga tähtis artikkel. Kas mu töö just raske on, no seda ei saa vast nii öelda.

Miks meile seal kaugel Eestis tundub, et kõik, kes Brüsselisse tööle saavad on nagu või sees? Elu nagu lill ja raha voolab ojadena. Pigem puhkus, kui töö. 

Brüsselist üldiselt räägitakse halvasti ja selleks on ka põhjust. Kõik halvad asjad Euroopast ehk Brüsselist ju tulevad, see on tõsi. Aga jätame selle kõrvale. Brüssel on üldiselt ametnike linn. Kui siin kellegagi jutuotsa peale saad, siis selgub, et iga teine inimene töötab siin mingit sorti ametnikuna.  

Näiteks täna hommikul jäin metroos jukerdama ja otsisin õiget teed ning väga sümpaatne daam juhatas mind. Kui hakkasime rääkima, siis selgus, et ta töötab tsiviillennunduse keskuses ja on üks nendest inimestest, kes kontrollib, et lennujaamade radarid hästi töötaksid. Ja see tüüpiline brüssellanna teadis kohe, et näiteks Oscar Zulu radar on island Hiiumaa suunanäitaja. Ja pane siis kokku kõik need tavalised ametnikud, NATO ametnikud, pluss Euroopa Parlamendi töötajad ja sa võid ette kujutada, kui palju pelgalt neid ametnikke siin juba on. 

Milline on sinu Brüssel?

Enne Brüsselisse tööle tulekut olin siin käinud vaid paar korda. Kuulnud milline imeline vanalinn siin on - juugend ja postmodernistlik arhitektuur. Teised taas ütlesid, et Brüssel on täielik rämps - tänavaid ei koristata, igal pool mustus. Kui ise siia jõudsin, siis mina sellist linna küll ei näinud. Aga tegelikult on Brüssel kõike seda. See rajoon, kus meie sinuga praegu istume on kombinatsioon euroarhitektuurist, mis ausalt öeldes pole eriti maitsekas, aga on hullemaidki nähtud. Ütleme ausalt, ega see europalament ikka nii jube ka ei ole, kui meie ERM (Eesti Rahva Muuseum). 

ERM sulle ei meeldi?

Absoluutselt mitte. Seda enam, et ta on pühendatud nõukogude armee mälestusele. Ei meeldi!

Mis on Brüsselis kõike ilusam?

Siit, europarlamendi lähedalt algab rajoon, mis teeb Brüsseli imeilusaks. Just see, mida me näeme piparkoogikarpide peal ja see on Brüsseli vanalinn. See on osaliselt juudilinn, osaliselt ärilinn, osaliselt hästi luksusliku elamise linn, uhke rahvusooper, suurepärased muuseumid... Ma ei jaksa rääkidagi, mida kõike põnevat siit leida võib. Brüssel ongi kombinatsioon kolmest-neljast erinevast linnast. Ja kui sinu tuttav satub ühte neist, siis selle kuvandi ta ka sulle edastab. Aga tegelikult on olemas mitu Brüsselit.

Ja sellist rasside kaupa linnaosade jagunemist, nagu näiteks muudes suurlinnades, siin ei ole. Rassid on siin ka loomulikult erinevad, aga käitumisstiil on kõigil džentelmenlik. Kuna sõna neeger ei tohi kasutada, siis ütleksin siiski, et Brüsseli neeger on härrasmees. Ja tegelikult, ega sul pole vajagi siit parlamendihoone juurest kaugemale minna, kui leiad tänava nurgalt mõne kerjava valge inimese. Brüssel võiks olla rassisegunemise hea näide. Ma ei tea, kas meie valged neegritele närvidele käime, aga neegrid üldiselt siin valgetele närvidele ei käi.  

Belgia on siiski väga prantslasliku kultuuriga riik. Siin räägitakse prantsuse keeles ja kohati tundub et taksojuhid või müüjad või teenindajad ei mõikagi inglise keelt. Kuidas sina hakkama saad?

Tõepoolest, kui ma tahan siin mingit õiget asja saada, siis tutkit ma seda saan. Sestap ongi mul taskus igaks juhuks spikker, mille minu hea kolleeg mulle kirjutas. Siin on kõik numbrid prantsuse keeles - ühest sajani.   

Miks just numbrid?

Sest numbreid läheb igapäevaselt väga vaja. Ostad poes saia ja vorstiviilu - tahad ju teada palju need maksavad.

Kas pakendile pole siis kirjutatud?

Tutkit sulle! Eestistki tihtipeale pole pakendil hinda. Siin on mingi tehnoloogiline jama. Kassatädile näitab aparaat küll numbrit, aga mulle, kui kliendile, mitte. Ja kui kassöör tulistab mulle sealt mingi hinna ja ma üldse ei saa millestki aru, siis mul on vaja spikrit. Sama on ka taksojuhtidega. Tänava nimest saavad nad veel aru, aga numbritest mitte. Prantsuskeelses keskkonnas, kus muud keelt ei räägita, on numbrid kõige tähtsamat asjad. 

Kuidas sul söögitegemine sujub?

Ma ei tee süüa, ma olen abielus. 

Sa oled šovinist! Kas naine peab mehele süüa tegema?

Ei pea, aga nad ise tahavad. Mulle meeldib, kui naised mulle süüa teevad.

See on okei, kui naised mehe eest hoolitsevad - pesevad ja triigivad pesu, koristavad ja katavad laua. Aga mida sina teed?

Loen raamatuid. Minuga on viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul hakanud juhtuma kummalisi asju - minu juuresolekul lähevad kõik masinad katki. Nii kui ma istun traktori peale, siis traktor enam ei sõida. Hakkan elektrikorke parandama, siis on tervest majast elekter kadunud. Viimane saavutus oli see, kui läksin puid lõhkuma ja lõin kirve pooleks. See jama pole minuga eluaeg kaasas käinud, vaid juhtuma hakanud just viimastel aastatel. Ma ei tee seda meelega, see lihtsalt juhtub. 

Järsku seisneb sinu eluülesanne hoopis muus?

See on tegelikult vastik tunne, sest see tekitab ausalt öeldes abituse tunde. Vanasti, nõukogude ajal, mulle meeldis näiteks triikraud ära parandada. Oskasin ka lihtsamat sorti aiatöömasinate mootorid ära parandada. 

Ega kõike ei peagi oskama. Sina oled loodud riiki juhtima, teised tehku neid töid mida nemad hästi oskavad.

Lihtsaid asju peab iga mees oskama teha. Ideaalne oleks see, et naine teebki neid asju mida ta hästi teeb, aga et tema kõrval oleks ka mees. Ma tunnen ennast sellepärast halvasti. Nüüd on kõik töövahendid nii keeruliseks muutunud. Mul on endal lausa kompleks tekkinud. Nii kui mõnele asjale käe külge panen laguneb see ära. 

Sul on vist needus peal. Tead, mul on hulgim nõidadest ja selgeltnägijatest tuttavaid. Sind tuleb seansile viia, et needus maha võtta.

Nüüd ütlesid sa küll õigesti! Minult on vaja masinate needus maha võtta. Ütlen veelkord, see tekitab minus alaväärsuskompleksi. Täitsa siiralt kohe. 

Kaasa Maret tundub sinuga õnneks rahul olevat?

No, kust tal teist võtta on! Naisel on õnneks siiski vedanud, sest tal on täiesti fantastiline õemees. See on mees, kes oskab absoluutselt kõike teha. Alates käpikute kudumisest kuni mootorite parandamiseni. Samas on see kälimees mulle ka elav etteheide. Tänaseks on jõudnud asi nii kaugele, et keegi ei ootagi enam minult midagi asjalikku. Õnneks on mul tore naine, kes sellepärast minu kallal ei nääguta, sest asi on lootusetu. 

Sul on kaks poega - Anton (30) ja Kaspar (17). Milline paps sa oled? Olen sind muuseas isegi näinud noorema poisiga Nõmme metsade vahel suusatamas. 

Anton abiellub tuleval suvel. Ta elab ja töötab USAs, on rahandusasjamees. Ka noorema poisiga on aeg jõudnud nii kaugele, et ka temal on täna omad tegemised ja minul omad. Kasparit minu asjad enam nii väga ei huvita. Samas, aeg ajalt mingid asjad siiski jooksevad kokku. Täna korraldab ta täna oma koolis Vaba Lava üritusi ja viimati oli tal sinna žüriiliikmeid vaja ning ma ajasin asja joonde. Sain sinna organiseeritud oma vana sõbra ja vaenlase Aivar Riisalu. Kaspar õpib Prantsuse Lütseumis, tantsib Leesikates, mängib Variuse teatris näitemängu ja unistab näitlejakarjäärist. 

Kust see viimane pisik küll tulnud on?

Ei tea, aga talle meeldib see. Ilmselt, et saad olla keegi teine ja sinuga ei pahandata ning lõpuks on aplaus ka ja see on tore ja lummav ju. Eks ta on väheke edev ka. Ei tea tõesti, kellelt ta küll selle on pärinud? Ma katusun küll poisile tervet mõistust pähe panna ja seletada, et ega näitleja elu pole Eestis  kerge, aga...

Sa ei ütle ometigi pojale, et näitlemine pole amet?

No ma ei tea...

Meie ees on seitse pöialpoissi - seitse klaasi erinevat õlut ja sa pole neist ühtegi mekkinud. Kas sa ei joo?

Täna ühe klaasikese võtan, aga muidu on mul kolm viimast kuud olnud alkoholiga probleeme ja ma ei joonud. 

Kas muutusid vahepeal alkhoolikuks?

Vatupidi, kolm kuud pole ma tilkagi joonud. Põhjus lihtne, ma lihtsalt ei joonud asja eest teist taga. See tähendab, et ma ei joonud puhtast lohakusest. Ja kui ma märkasin seda umbes paar nädalat tagasi, et kurat ma ei ole kaks kuud joonud - mis minuga juhtunud on! See on ju täiesti ebanormaalne! No ja siis ma mõtlesin, et kas hakkan kohe samal õhtul jooma või ootan natukene. Otsustasin siiski natukene oodata. Ka see klaas, mis ma täna sinuga koos siin ära joon, jääb veel normi sisse. 

Vene õigeusu kirikus on olemas teadaolevalt suur paast ja väike paast, mis on enne jõule. Ja praegu ongi väikese paastu aeg, mis tähendab, et ma saan veel umbes kümme päeva paastu pidada. Kusjuures ma rõhutan - see ei olnud tahtlik paast ja põhjust ka polnud. See oli puhas oma lohakus. Läks nii, et ma lihtsalt kogemata ei joonud. Ja kui ma märkasin seda, siis mul hakkas enda pärast häbi. Kahju oli ka.

Järsku ikkagi sinu organism dikteeris sulle, et nüüd oleks parem see napsutamine jätta? 

Ei dikteerinud! Lihtsalt unustasin joomise ära. Täitsa kohutav! Kujuta ette, et mõned õlled ja pisut rohkemgi olid mul augusti keskel. Nii läks, oma lohakus. Minu alkoholiprobleem seisneb selles, et on unustatud juua.   

Tead, millisena kujutab poliitiku elu ette lihtinimene? Poliitikutel on pidevad lõunad ja õhtusöögid ja sinna juurde käib alati ka klaasike kangemat. 

Mis ma oskan kosta, vastab tõele. Aga siinkohal tahan rõhutada enda näitel, et ka mittejoomine pole võimatu. Ja kui sa ütled sõpradele paar korda, et sa ei joo, siis on teema ammendatud. Keegi ei vaata enam isegi imeliku pilguga.  

Kui ma aus olen, siis eks siin Brüsselis käib üks veinijoomine ikka. Parlamendi puhvetist saab seda ka vabalt, joo palju kulub. Ainus häda on, et seal pole suurem asi valik ja pisut kallivõitu on ka. Parlamendi kõrval on kümneid kohti, kus on suurepärane veinivalik ja kordades odavam ka. 

Tõesti, tellisin ka ise täna pubis veini ja tuleb tunnistada, et hea vein on siin odavam, kui Eestis kohv. Ja mis kõige toredam, veini ei mõõdeta klaasi kallates mõõdikuga, nagu meil Eestis, vaid ikka vaba käega. Siit ka küsimus, kas Brüsselis on odav või kallis elu?

Mulle tundub, et Eestiga võrreldes on siin odavam. Vorst, juust, või, mahlad on sama hinnaga mis Eestis. Leib on siin aga eriti odav. Veini sa mainisid juba ära. Võrdle nüüd seda siis Eesti palkadega, kolmandiku võid kohe alla võtta. 

Oled siin Brüsselis pühapäevast reedeni. Kuidas näeb sinu Brüsseli elu välja?

Ärkan hommikuti viimasel hetkel ja suure hädaga. Kell üheksa algavad tavaliselt olulised hääletamised. Kui neid ei ole, siis algab tööpäev kümne või üheteistkümne paiku. Aga õhtud võivad venida kuue-seitsme-kahekasani. Koosolekud koosolekute otsa. Kui päeval jääb koosolekute vahel aega, siis käin muuseumites. 

Sul ilmselt kõik muuseumid Brüsselis juba läbi kolatud?

Ei ole. Ja sa kohe üllatud miks. Ainuüksi rahvusmuuseum, nagu meil on Kumu, sisaldab siin seitset erinevat rahvusmuuseumi. Veel on siin Bazar, mis sisaldab moodsa kunsti muuseume. Seal korraldatakse ka kontserte, kus intelligentsed inimesed joovad veini ja räägivad kunsti teemadel. Vahel lähen kella viie paiku kuulama kammermuusikat või õhtul Rahvusooperisse. Siinkohal pean ütlema, et Rahvusooper Estonia on kordades parem. Käisin siin hiljuti Mozarti "Võluflööti" vaatamas. Ei olnud hea. Igav.   

Tundub, et Brüsselis on täitsa tore. Jääksid sa siia ka kauemaks?

Praegu tundub, et ega ei taha ikka jääda küll. Selline tunne on, nagu oleks sõjaväe kordusõppustel. Mina olen küll tuntud euroskeptik, aga minu pere on väga euroopalik. Paar korda aastas lähme koos noorema poisi Kaspari ja kaasa Maretiga reisima nädalaks või kümneks päevaks kuhugi Euroopasse. Nii oleme käinud Pariisis, Viinis, Frankfurdis, Londonis ja igal pool mujalgi. Ja alati oleme käinud nendes riikides ka teatris või muuseumis või mõnele karnevalile sattunud.

Ja see ongi see, kuhu meie pere raha läheb. Kogume raha reisimise jaoks. Ja nii on see olnud viimased viis aastat. Eks Lauri Leesil on ka siin oma roll olnud. Sel sügisel otsustasime minna näiteks Strasbourgi. Ja uue aasta alguses tuleme kogu perega Brüsselisse. Ja vot siis ma võin öelda küll, et siin on tore olla, sest siis ma olen siin koos perega. Kui sa ei pea olema siin nagu peavahist välja lastud lipnik või reamees. Ilmselt ma olen sellest east väljas, kus tahaksin kaugel elada ja palju reisida. 

Õnneks on minu pere väga kunstilembeline ja armastab palju teatris käia. Kaspar teab etendustest palju ja ka Maret teab kunstist tohutult palju. Üks asi mida ma kolleegidele Brüsselis soovitaksin - võtke oma pere siia kaasa ja te näete seda Brüsselit ka hoopis teistmoodi.   

Õnneks on mul siin abiks kaks toredat assistenti - Kati, kes hoiab silma peal minu kalendril, broneerib pileteid ja vaatab, et ma igalepoole õigel kellaajal jõuaksin ja teine on noormees maailma ühest tuntuimast kohast maailmas, kus sajad, kui mitte tuhanded inimesed on surma saanud ja tema on üks väheseid, kes ellu jäi. Midsomerist. Ta isegi naerab, et vaatamata Detective Chief Inspector Barnaby pingutustele õnnestus temal ja tema perekonnal ellu jääda.  

Oled sa ka ise seda põnevat kohta väisanud?

Oo jaa, kunagi hipina. Olin siis viiekümnene ja me sõitsime sinna pick-up truck`iga. 

Kuidas sa hindaksid hetkel poliitilist olukorda meie pisikeses Midsomeri külakeses ehk Eestis? Vahepeal lõid siin lained üle pea rahvastikurände teemadel.

Minu arvates on olukord hea. Segadustes on süüdi pigem ajakirjanikud. Proportsionaalselt, Eesti väiksust silmas pidades, räägitakse pidevalt poliitikast. On kümneid palju toredamaid asju, millest rääkida. Näiteks, et keegi püüdis suure kala või keegi peksis kuskil baaris kellegi läbi või auto sõitis läbi plangu.

Mis ma tahan öelda? Asju juhtub ju kogu aeg, aga meil kirjutatakse pidevalt poliitikast. Sellest kirjutatakse rohkem, kui see asi väärt on. Miks? Sest sellest on lihtne kirjutada. Ajakirjanik istub ekraani taga, helistab ühele, helistab teisele ja kolmandalegi poliitikule ja ongi lugu valmis. Selle asemel, et kirjutada palju põnevamatest sündmustest ja asjadest, mis meie ümber toimuvad. 

Eestis pole hekel isegi mingit kriisilaadset asja poliitikas. Tekkis lihtsalt lahkarvamus. Mis seal ikka. Kuskil tehti võibolla ka mingi viga. Ikka juhtub. Valitsus võibolla vahetub natuke. Juhtub ikka. Kriis oleks siis, kui me sellest kõigest midagi ei teaks ja meil poleks võimalik selles osas kaasa rääkida.

Kogu aeg on valitsused tulnud ja läinud. See on kriis sellele valitsusele, kelle kallale parasjagu minnakse. Kriis on see sellele, kelle asemele valitsuses tahetakse tulla. Keskerakond ja Reformierkond on ju ideoloogiliselt ühesugused. Mingit erilist vahet nendel ei ole. Vahe on ainult selles, et üks on võimul ja teine ei ole. Ja see, kes ei ole tahab saada ja see, kes seal on tahab seal edasi olla.  

Tänud. Nii lihtsalt pole mulle seda poliitika värki mitte keegi suutnud lahti rääkida. Aga, kas Eesti rahval on üldse häält?

Nii, et tapab. Võrdle Eestit teiste riikidega, kus probleemid on palju teravamad. Väikses riigis on väga väikesed mured. Vaata suurriike, kus on päris probleemid. Saksamaa ei saa valitsust kokku. Rootsi ei saa valitsust kokku. Ungari ei saa Euroopa Liiduga kokkuleppele. Eestil pole häda midagi. Tiksub vaikselt. Me oleme teinud osadest poliitikutest suisa seltskonnastaarid. Kutsume neid osalema igasugustesse staarisaadetesse tantsima ja tola tegema.

On see halb?

Ei. Aga nad on liiga palju esil ja sellepärast neist ka kogu aeg räägitakse. Sa ise magaksid ka rahulikumalt, kui teaksid, et poliitik tegeleb poliitikaga, mitte igasuguse tiluliluga. 

Sina tantsusaatesse ei läheks?

Ei. Ja pole kutsutud kah.     

Vaata ka meeleolukat videointervjuud Igor Gräziniga!