MARILYN JURMANI BLOGI | Kus jookseb Eestis piir sõnavabaduse ja vihakõne vahel? (96)

See esimene suurem jahmatus oli loomulikult taas EKRE meeleavaldus. Ei-ei, mitte meeleavaldusel nö provokatiivselt käitunud Tarand ega ka mitte otseselt see, et teda löödi. Vägivald on taunitav, kuid neid, kes löövad võib loomulikult meeleavaldusele ära eksida. Mind jahmatas hoopis EKRE esindajate reaktsioon löömisele, et mitte öelda vägivalla heaks kiitmine. Huvitav, kas nad ise saavad aru, mis eeskuju nad inimestele näitavad? Ei ole ju väga imekspandav sellisel juhul ka noortekampades toimuvad peksmised ja peksmiste filmimised, kui täiskasvanud inimesed näitavad ette, et see ongi okei ja õigustatud. Ise ta ju provotseeris. Mitmetel piltidel on näha, kuidas naisterahvad filmivad põlvili maas olevat 54 aastast Indrek Tarandit, samal ajal kui hallipäised meesterahvad teda jalgadega togivad.

Ma ei hakka üldse peatumagi näitel, mis on igale naisele tuttav – ise olid lühikese seelikuga, mõni ime nüüd, et põõsasse tõmmati, kuna inimene (Madison), kes võrdleb mustanahalisi inimesi fekaalidega ja on võtnud sõna teemal, et kui tema saab võimule, siis abortideks on vaja eriluba, surmanuhtlus tuleb taastada ja riik peab rohkem toetama sõjatööstust, on ilmselgelt ka nõus, et vägivald ongi ainus lahendus. See on muidugi tore, et ta kaitseb veel sündimata beebisid naiste õiguste arvelt, aga ta leiab ka, et muidu juba täiskasvanud inimeste tapmine on ok. Tema põhjendused on küll kenasti läbi kaalutletud , aga empaatiast ja hoolimisest jääb palju puudu. Seda see slogan “Eesti Eest” minu arust väljendabki. Vägivaldselt, vihaselt, ründavalt. See on see Eesti, mida kogu see kamp esindab.

Kõige kurvem selle asja juures ongi, et vahepeal on tunne, et need on need samad netikommentaatorid, kes on pidanud vaikselt kodus anonüümselt oma viha valimatult kõikide meedias kajastatud inimeste peal välja valama ja nüüd lõpuks on üks erakond justkui avalikult öelnud, et see on ok. Jah, me toetame teid, te võite valimatult sõimata, keda tahate. Kes teab, kui saame võimule, võite tänaval suvaliselt välismaalasi peksta ka. Ise nad ronisid siia. Viimasest nädalast kerkib esile, kuidas EKRE sõprade Facebooki grupis 59 aastast seksuaalkoolitajat Rita Holmi roppustega pedofiiliks sõimati ja taas Jaak Madison ning Monika Helme leiavad, et siin kohal tuleks korrale kutsuda hoopis Rita Holmi ennast, et ta avalikult sellest rääkis, mitte neid, kes teda sõimasid. Taas see “Ise sa tahtsid, et ma sind sõimaks” suhtumine.

Üleüldse tekib mul küsimus, kas see on tegelikult ka lubatud, seista riigikogu ees suurte siltidega “Eestimaa on eestlastele, mitte neegritele”? Kus jookseb Eestis piir sõnavabaduse ja vihakõne vahel? Ma arvan, et eriti kaua ei lähe, kui Eesti saab ka välismeedia vahendusel tituleeritud üheks rassislikumaks riigiks. Inglise ajaleht Observer kirjutab Eesti rassistlikest vaadetest juba aastal 2016. Nojah, ma ei hakka seda eesti keelde tõlkima, aga suure tõenäosusega inimesed, kes vihkavad välismaalasi, ilmselt sellest võõramaa keelest aru ei saa või lihtsalt seda ei loe. See kõik on lihtsalt väga kurb ja ilmselt enne midagi ei muutu, kui EKRE eelkõige ise ka ei hakka avalikult taunima vihakõne ja vägivalda.