Mark Soosaar ja Pöffi peakorraldaja Tiina LokkFoto: Erlend Staub
Film
1. detsember 2018, 22:50

Pimedate Ööde filmifestivali tänavuse kolmanda elutööauhinna laureaat on Mark Soosaar

Elutööauhinnaga pärjatud Mark Soosaar: "Mu elutöö on ju alles tegemata…" (4)

„Mul on ausalt öeldes piinlik minna seda auhinda vastu võtma, sest et elutöö on alles tegemata,“ tunnistab Mark Soosaar vahetult enne auhinna kättesaamist tagasihoidlikult. On ju filmisari Kihnu lastest alles pooleli ning Pärnu Uue Kunsti Muuseumi saatus lahtine.

Värskelt PÖFFi elutööauhinnaga pärjatud Mark Soosaar ütleb, et tal on üksjagu filme kaamerasilmast veel tulemata, mispärast võtab auhinda kui avanssi. „Viimase filmiga Kihnu laste sarjast jõuan jõuludeks või aastavahetuseks valmis, esimene film, „Rasmus, kormoranid ning…“ linastus „Eesti lugudes“ 2013. aastal, kuid sinna vahele jääb veel viis pooletunnist filmi, mis loodetavasti järgmisel aastal kõik televisiooni jõuavad,“ räägib ta.

Lõpetamata (elu)töödeks nimetab Soosaar veel ka Läänemere kunstisadamat ning Pärnu Uue Kunsti Muuseumi uut hoonet. „Need on niisugused asjad, mida ma olen siiani vedanud, ja mille valmimise ma tahan oma silmaga ära näha,“ sõnab teenekas filmimees.

Esimesed kaadrid on veel alles

Film, rõhuga dokumentalistikal on olnud Soosaare elu sisu juba teismeeast peale.

„Esimesed kaadrid, mille ma filmisin Pärnu pioneeride maja kaameraga, olid Endla teatri õhkulaskmisest Pärnu linnas,“ meenutab ta. Oli 1961. aasta märts ning tulevane filmimees käis siis kaheksandas klassis. 

„Oli vaidlus, kas taastada varemetes teatrihoone – sama vaidlus käis Pärnu Nikolai kiriku üle – või mitte,“ meenutab Soosaar. „Taastamine olnuks tegelikult võimalik, need hooned olid umbes sama palu hävinud kui Jaani kirik Tartus, aga Tartus hoidsid teadlased ja kultuurirahvas Jaani kiriku mahatõmbamise ära, ning ta lõpuks taastati. Pärnus läks kahjuks teistmoodi. See oli ühel kevadisel pühapäevahommikul, kui Pärnu Endla õhku lasti. Eks õhkulaskmiseks oli teinegi põhjus – selle hoone rõdult kuulutati välja Eesti vabariik. Inimesed teadsid seda, ja seda taheti inimeste mälestustest kustutada. Need olid esimesed kaadrid, kus mul tuli näppu kaamera peale vajutada.“

Need kaadrid on kõik alles ja Tõstamaa filmimuuseumis.

Lõplik arusaamine, et sõrm on filmile antud, saabus Soosaare sõnul samal kevadel, kui ta enda teenitud raha eest filmikaamera ostis.

Mees nagu orkester

72-aastane Soosaar saab elutööauhinna mitte ainult oma filmiloomingu eest, mis on ligemale poole sajandi jooksul kujundanud eesti dokumentalistikat, vaid ka mitmekülgse kultuurilise tegevuse eest. Ta on üks Pärnu uue kunsti muuseumi rajajaid ja korraldab Pärnus Eesti vanimat rahvusvahelist filmifestivali, mis järgmisel aastal tähistab juba 33. sünnipäeva. Aastatel 1979–1982 ETV ekraanil püsinud telesarja „Suure Tumma elulugu” autorina on ta kaasa aidanud ka filmiajaloo tutvustamisele.

„Mark Soosaar on omaette nähtus Eesti kultuuripildis – mees nagu orkester, kes on mõjutanud meie kultuurielu rohkem, kui me arvatagi oskame,” ütles PÖFFi juht Tiina Lokk.

1974. aastal filmiga „Kihnu naine” siinse dokumentalistika tippu kerkinud Soosaar juurutas oma töödes subjektiivsust, millesarnast polnud tõsielufilmi puhul varem nähtud. See avaldus tegelikkuse kujutamises läbi jõulise autoriprisma, suisa lavastuslikus seatuses, ilma et tõde selle all kannatanuks. Soosaar oli ka esimesi, kes rakendas teadlikult värvidramaturgiat.

Tema sugestiivsete poetiseeritud filmide teemadering ulatub värvikate veidrike portreedest kuni väikeste kultuuride ellujäämiseni. Kokku on ta režissöörina teinud ligemale 50 dokumentaalfilmi ja mängufilmi „Jõulud Vigalas”. Tema „Kihnu mees” võitis 1987. aastal Leipzigi filmifestivalil Hõbetuvi. „Isa, poeg ja püha Toorum” sai 1997. aastal Pariisi etnograafiafilmide festivalil Nanooki-nimelise auhinna.

Tema tuntumate tööde hulka kuuluvad veel „Maised ihad” (1977), „Pühapäevamaalijad” (1979), „Härra Vene maailm” (1981), „Aeg” (1983), „Mängutoos Manilaiul” (1984), „Lasnamäe” (1985), „Miss Saaremaa” (1988), „Emavene” (1993), „Tulla, et minna” (1999), „Liblikate kodu” (2005). Soosaare retrospektiive on linastatud Pariisis, New Yorgis ja Berkeleys.

PÖFFi elutööauhinna sai Soosaar kätte laupäeva õhtul Alexela kontserdimajas, kus leiab aset festivali lõputseremoonia. Ta on üheks tegelaseks ka täna PÖFFil näidatavas dokumentaalfilmis „Ajasillad“, mis portreteerib Balti uue laine dokumentalistika rajajaid. 

Norra näitlejanna Liv Ullmanni ja Läti dokumentalisti Ivars Seleckise elutööauhinna kuulutas PÖFF välja juba varem.