„Eesti laulu“ poolfinalist Kadiah tegi oma muusikavideot 23 aastat: otsustasin selle kokku panna koduvideotest

Sel aastal avalikustati „Eesti laulu“ poolfinalistide lood kõik korraga laupäevaõhtuses erisaates ning uuendusena pidi iga lugu saama ka muusikavideo. Suurem osa artiste võttis omale meeskonna, kes video kokku pani, kuid Kadi pani videosse kokku klipid oma koduvideotest, alates sellest kui ta oli 2aastane.

Kadiah räägib, et tal polnud esiti ühtki head mõtet, mida ja kuidas filmida ning lõpuks oli ta juba päris murtud, mõeldes, et mis tema videost saab. „Lõpuks lahenes kõik nii nagu ilmselt minema pidi - enam paremini seda laulu videopildis jutustada ei saakski. On tohutu vedamine, et minust selline videomaterjal üldse eksisteerib.“

Kadiah muigab, et peab selle kõige eest tänama Margus Linnamäed, kes üheksakümnendate algul Meremäe raamatukogule videokaamera kinkis. „Tol ajal keegi sellist uhket aparaati endale lubada ei saanud, kuid kuna vanaisa õde töötas raamatukogus, saime seda väga harva laenata.“

Videopilt jutustab lugu sellest, kuidas Kadiah on alati hinges soovinud muusikaga tegeleda. Kuigi muusikavideo on avalik, ei ole see tegelikult veel päris valmis. „Oleks imeline, kui ma saaksin video lõppu lisada kaadrid sellest, kuidas „Eesti laulu“ laval oma unistuse täidan. Siis on see päris valmis,“ ütleb ta.

Töökaaslane tuli appi

Kui Kadil mõte pähe oli tulnud, helistas ta kohe emale ja palus välja otsida kõik vanad kassetid. „Nende seas olid isegi väikesed lindid, mis tol ajal kaamera sisse käisid. Kahjuks polnud meil ühtki digitaliseeritud videot. Paar päeva enne video tähtaega polnud mul aimugi, mis nende kassettide peal on. Olid vaid mälestused, et lapsepõlves sai lauldud. Hoidsin pöialt, et ehk on miski ka lindile jäänud.“

Lauljatar oli veendunud, et peab digitaliseerimise ja monteerimisega ise hakkama saama. „Pole ju reaalne, et kaks päeva enne tähtaega keegi appi tõttab,“ ütleb ta. Kuid tõttas küll. Kadi peab päevatööna TV3 avalike suhete juhi ametit, ning hea töökaaslane Tiit Loo tuli appi.

„Ta võttis selle hullu töö ette, vaatas läbi mitmetunnised koduvideod ja suutis oma pilgu läbi midagi erilist luua!“ Kadiah sõnab, et Tiit nägi neis kaadrites midagi enamat, kui lihtsalt ühe perekonna jõulud ja väikese tüdruku kasvamine. „Üheksakümnendatel sündinud lastel võib olla tore seda videot vaadata ja seeläbi ka enda ajajoont meenutada.“

Kadiah paljastab, et unistas eurokarusellile hüppamisest juba siis, kui Eesti eelvoor kandis „Eurolaulu“ nime. „Kui vanus lubas, kandideerisin „Eesti laulule“. Olen proovinud kaks korda, kuid pole enne poolfinaali saanud. Sel aastal mõtlesin hetkeks, et mitu korda peaks läbi kukkuma, et saaksin aru, et äkki see pole ikka minu jaoks,“ tunnistab ta. „Poolfinaali pääsedes – ja nähes, kuidas kõik sugulased ja tuttavad rõõmustasid, et teen lõpuks seda, mida olen alati endaga südames kaasas kandnud – mõistsin, et loobumine polnudki variant. Tuli lihtsalt üks kord veel proovida!“

Lugu räägib enda elust

Lugu „Believe“ räägib sellest, kuidas ta valis kindlama tuleviku peale mõeldes teise tee, ning kuidas muusika juurde jõudmine oli väga raske. „Pärast keskkooli valisin edasiõppimise osas muusika ja meedia vahel. Mõtlesin, et meediaharidus kindlustaks mulle töö ja muusika juurde saan alati tagasi pöörduda. Kui muusikaga aga läbi ei löö, on raskem uut ametit õppida,“ selgitab ta.

„Nii läksingi ülikooli meediat õppima – tubli. Ülikooli kõrvalt läksin kohe tööle – tubli. Lõpetasin magistri ja sain unelmate töö – väga tubli tüdruk.“ Kogu töö-kooli virrvarris sai Kadiah aga aru, et igatsus muusika järele ei lähe kuidagi üle. „Kord istusin vanaemaga köögilaua taga ja valasin pisaraid, et ma tahan nii väga klaverit mängida ja laulda, aga nii-öelda viielise õpilase elustiil on röövinud kogu mu energia ja aja. Ma ei osanud isegi kuskilt alustada.“

Viisi ja sõnade autor on Kadiah ise, kuid loo juures oli tal abiks veel kaks meest – Kristjan Ruus ja Charlie Kavonius. „Kristjan sõna otseses mõttes tegi sellest loost loo - arranžeeris ja produtseeris instrumentaali. Miksis ja masterdas meie hea sõber Rootsist, Charlie.“ Kogu loo tegemise protsess võttis aega umbes kuu, viis ja sõnad valmisid aga vaid ööpäevaga. „See kõlab nii kummalisena, sest viimati kirjutasin ühe õhtuga loo 8 aastat tagasi - tegemist oli minu esimese täispika lauluga, mis kannab pealkirja „Sinuga“,“ räägib Kadi.

„Arvasin, et sellist üheõhtust inspiratsiooni ei tule enam kunagi. Aga tuli, ja väga ootamatult. Olin Tartus vanematekodus ja küsisin väikevennalt päris hilja õhtul, et kas võin korra tema toas klaverit mängida. Viisi jõudsin enne magamaminekut valmis, sõnad ei lasknud voodis magama jääda ja järgmine hommik lõpetasingi loo.“

Kadiah üteb, et talle tundub siiani kõik ebareaalne. „Osalen konkursil looga, mis räägibki minu teekonnast siia - lootusest, mitte allaandmisest, inspiratsiooni leidmisest, eneseületustest ja enda südamehääle kuulamisest. Ehk leiab kasvõi üks inimene tänu sellele loole enda unistuse uuesti üles.“

Poolfinalistid kuulutati välja „Ringvaates“ ja Kadiah tunnistab, et magas selle saate maha. „Ma ei oska siiani seletada, kuidas see võimalik on,“ naerab ta. „Siis sain kõne sõbrannalt, kes lihtsalt kiljus telefoni. Kui ma midagi aru ei saanud, jäi ta järsku tasa ja küsis: „Sa ei tea, miks ma kiljun, eks?“,“ kirjeldab Kadiah, kuidas edasipääsust teada sai.

„Olin tükk aega tardunud, üllatunud, ülimalt õnnelik. See oli täpselt identne emotsioon minu muusikavideos oleva 4aastase Kadiga, kes ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägi, et ümbrikust välja tulev kaart pole kelleltki muult kui jõuluvanalt.“