Juhan Liiv haletsejatele: „Õnnetu Liiv – rumalus! Liiv pole kunagi õnnetu olnud, Liiv on õnnest hulluks läinud.“

TUNNUSTUS TULI HILJA: Juhan Liiv aastal 1904, kui ajaleht Uus Aeg avaldas vahepeal aastateks avalikkuse eest kadunud poeedi „Kirjatööde kogu“. Suur osa Liivi loomingut ilmus alles pärast seda, kui ta 1913. aastal 49 aasta vanuses tiisikusse suri. Tema nime aitas au sisse tõsta Friedebert Tuglas.Foto: Tartu linnamuuseum

Raamat

1. detsember 2018, 00:01

Vaimuhaigus ei vähendanud luuletaja Juhan Liivi kirjandusannet ja teda ärritas ümbritsevate inimeste haletsev suhtumine

Juhan Liiv haletsejatele: „Õnnetu Liiv – rumalus! Liiv pole kunagi õnnetu olnud, Liiv on õnnest hulluks läinud.“

Mari Niitra

„Vahest oli hoopis nii, et elas üksainus ehtsalt tundlik ja tark luuletaja keskpärases, välismaiseid moode pimesi matkivas hulgas?“ Säärase mõtte viskab õhku professor Jüri Talvet oma monograafias Juhan Liivi luulest (2012). Ent kas me täna tunneksime oma ajastu Juhan Liivid ikka ära? Kas me oskaksime neid paremini mõista?

Täna, kui Juhan Liivi surmast on möödunud täpselt 105 aastat, võime küll rõõmustada, et oskame tema isikut ja loomingut mõtestada ehk avaramalt kui tema eluajal, kuid nüüdki pole tegelikult tema fenomeni kohta päris ammendavat teadmist. Liivi meelehaigus on laialt teada ning tugevalt tagant tõuganud müüti kannatavast geeniusest. Ent sellest ei piisa luuletaja lahtimõtestamiseks.

Kas Liiv oli hull?

Vaimne tasakaalutus süvenes maast madalast ülitundlikul noormehel 30. eluaasta paiku – just skisofreenia avaldumise kriitilises eas. Haiguse põhjuseid leiame samuti mitmeid: majanduslikult kitsad olud, ebakindlus nii loomingulise läbimurde kui ka suhte osas armastatu Liisa Goldinguga.