Eestis on mitmete avaliku elu tegelaste saatus võrreldav sebra ja lõvi võidujooksuga, kus viimane oma ohvri küll füüsiliselt tapab, aga psüühiliselt tappa olevat veel hullem.
Hr Mang sai seda, mida tegi teisele. Aastaid oli jutte, kuidas ta katsus, näppis, toppis käsi pükse, pime tuba, kiimas sõrmed liikumas..... lõpuks julged naised julgesid rääkida ja paljud paljud jätsid rääkimata. Olge palun ettevaatlikud guruistidega, nende minapilt ja teadmised ei vasta sellele, mis on. Inimene on hetkel kergeusklik ja lootus sureb viimasena. Küsimus - kas hr Mang on päriselt hea teadja, õpetaja - hea inimene, kes soovib head või naturaalne tung naise järele ta teest kõrvale kallutas. Mõistan sind hr Mang. Rahulikku pensionipõlve, usun, et lõpuks leiad rahu.
miks ometigi! Miks meedia teeb taaskord kangelaseks mingit omakasuahnet tüüpi? Tuleb taaskord välja otsida meie klassiku Lennart Meri ajatu ütlus: "Meil ei ole mitte kunagi Eesti ajaloos olnud nii võimas halva maitse ja lollide tõusikute seltskondlik terror."
KOMMENTAARID (14)