PÖFF 2018 | Tänased filmisoovitused sobivad kurvameelsele ja naljalembesele
Kui öelda ebamäärane määratlus "PÖFFi film", siis mõeldakse selle all enamasti tavalisele inimesele natuke rohkem mõtteainet pakkuvat linateost. Trauma kui ajamasin algab ringitaaruva naisega, kes on kurb. Selgub, et tema elukaaslane on teda vägistanud ja seetõttu on naine traumeeritud. Film käib läbi enesesüüdistamise, igatsuse, andestamissoovi, solvumise, enesehävituse ja kõik need emotsioonid, mis sel puhul inimesest läbi võivad käia. Film on üsna lühike!
Mine vaatama, kui tahad aru saada, mis juhtub väärkoheldud inimesega ja sa vahepeal imestad, et miks kohe sellest politseile, sõpradele või kellelegi teada ei anta, vaid tullakse tüki aja pärast.
Ära mine vaatama, kui sul on sellest kõigest täiesti poogen ja naised võiksid sinu arvates lihtsalt vähem hädaldada.
Siin filmis saab naerda. Oi, kui palju siin naerda saab, sest ühel vuntsidega mehel õnnestus leida maja eest laip ja nüüd peab ta andma ütlusi umbusklikule politseinikule, kes ei käitu sugugi loogiliselt. Peaosas Benoit Poelvoordelt, kes mängis jumalat filmis Uhiuus testament. Ja kui seda olete näinud, siis siin filmis on ta täpselt sama naljakas. Selle PÖFFi ilmselt kõige suuremad naerupursked on saavutatud selle filmiga ja selleks oli põhjust küllaga. Taaskord väga lühike film.
Mine vaatama, kui talv on pime ja tahaks midagi sooja tunda.
Ära mine vaatama, kui sinu jaoks on kõige naljakam inimene Raimo Aas. Mine ja vaata siis Elu hammasratastel.
Kommentaarid (0)