ARVUSTUS | Toidujura tuvastamise käsiraamat: miks kipakad teooriad nii palju kummardajaid leiavad (3)

Paiguti tundub, et inimene pole 19. sajandi keskpaiga võrreldes grammigi targemaks saanud – toona õitses äri imettegeva Daffy eliksiiriga, mida turustati lubadustega harukordsest ravitoimest, mis pidi aitama podagra, skorbuudi, kõhuvalu, katku jpt. hädade korral. Eriti tavaline oli imepalsamit, mis polnud enamat kui džinnis lahustatud kõhulahtisti,  anda imikutele ja väikelastele: neelanud piisavalt džinni, jäid nad  tavaliselt vakka.

Tänases seaduste-määruste-doktriinide ja muude dokumentide rägastikus tähendab see, et need, kes 200 aastat tagasi oleksid meile Daffy eliksiiri pähe määrinud, müüvad nüüd elumuutvaid detoksikavasid, tõdeb Warner. Kui varem jutlustasid uuendajad teraviljade söömise vajalikkusest, siis nüüd moraliseerivad nad teraviljasöömise kahjulikkusest. Kunagi kindlust ja puhtust sümboliseerinud tootemarke põlatakse nüüd kui suhkru, rasva- lisaainepomme ja kõige puhta kehastusena nähakse vaid väiketootjaid. Siinkohal olgu vaid mainitud, et Kelloggs`i maisihelbed leiutasid  Ameerika seitsmenda päeva adventistidest taimetoitlased, et inimesed sööksid hommikuti puhtaid täisteratooteid.

Kui n. ö. meditsiinieelsel ajastul olid paljud tänapäeval kentsakana tunduvad uskumused mõistetavad – need olid parimad, mis inimesel kasutada olid, - siis üllatusena hakkavad mõned neist uuesti elujõudu koguma. Näiteks 17. sajandil propageeriti ideed (nn. signatuuride doktriini), et Jumal on mingeid (ravim)taimi ja toitu luues püüdnud viidata ka sellele, mis sellest inimesel kasu võiks olla. Näiteks usuti, et Kreeka pähkel aitab ajuhaiguste korral ning rannakarbid ja austrid (need sarnanevat naissuguelunditega) suurendavad suguiha ja tõstavad potentsi. Aga ka praegu on sarnasele signatuuride doktriinile hakanud rõhuma mitu new age taimetarka ja loodusravi veebilehte ning piisavalt leidub neidki, kes seda usuvad.

Raamatu autor teab, miks kõik kipakad teooriad nii palju kummardajaid leiavad. Lihtsalt seepärast, et inimesel pole kogu infotulvas enam aega ega tahtmist süveneda. Sestap mida konkreetsemalt talle midagi lubatakse, seda kergemini ta konksu alla neelab. Warner analüüsib, millistel savijalgadel tegelikult seisavad pH-dieet, paleodieet, detox ning jutt kookosõlist kui tervisepommist ja suhkrust kui surmasaadikust. Ning miks uuel ajal on sõna "dieet" asendumas mõistega "elustiil".  

Üks on kindel – enne, kui te järjekordse dieediäpi alla laadite või imelist salenemist lubava raamatu ostate, süvenege „Tigedasse kokka“. Ka siis, kui loete läbi ainult kolmandiku raamatust, oskate järjekordset elumuutvat dieeti või Gwyneth Paltrow`veebilehte  kriitilise pilguga vaadata ja kaine mõistus jõuab ehk enne koju, kui end piirama (loe: piinama) asute. Või alustage üldse raamatu lõpust, kus on üheksa (!) lausega kokku võetud, mis peaksid järjekordseid tervist või kehakaalu puudutavaid lubadusi nähes su peas punas lambikese süütama – stopp, see on ju tõeline toidujura! Samas on kirjas seegi, keda selle jura asemel usaldada.

Ja kui Warner ei suutnud veel te silmi avada, leiate raamatust ka rea viiteid autoritele ja allikatele, kes ja kus samuti analüüsitakse, miks inimesed lasevad end nii kergesti eksiteele juhtida. 1905. aastal tõdes ajakirjanik Samuel Hopkins Adams Ameerika võltsravimitöösusest kirjutades, et see on usuravi. "Tööd ei tee ära – või ei paista tegevat stimulant, vaid reklaamist tiivustatud ja simulandist ergutatud usk." Aga usuravi jätkub ka enam kui sada aastat hiljem – miks muidu on riiulid täis imelist tervenemist või kaalulangust lubavaid topsikuid. Ja tühja neist topsikutest, sest Adams tõdes sedagi, et selliste tõbede korral, millest iseenesest paranetakse, ei sünni siinkohal suuremat kurja kui see, et loll ja tema raha lähevad kumbki oma teed. Kahjuks on raamatus ka selliseid näiteid, kus usuravi tulemusel läksid oma teed loll ja tema tervis.