Andres Anvelt: lahkusin poliitikast, sest muutusin iseendale vastikuks ja kalgiks inimeseks (53)

Anvelt jõudis poliitikas olla 10 aastat. Tema lahkumise ümber tekkis ka mitmeid vandenõuteooriaid ning liikvel olid jutud, et Anvel ei lahkunud poliitikast mitte tervise tõttu, vaid hoopis raskematel asjaoludel. “Viimane, mis ma kuulsin, oli see, et mulle toodi paber, kus oli kirjas, et ma pole Eesti kodanik. Teine versioon oli see, et ma jäin politseile purjus peaga vahele. Kolmas versioon, et ma olen kuskil baaris kakelnud ja kellelegi peksa andnud. Mõned räägivad ka raskematest haigustest, jumal tänatud, ei ole seda täheldatud. Ütlen kohe ära, et ei ole mul ei vähki ega südameoperatsiooni tulemas. Ajakirjanduses on läbi käinud, et minu kohta leiti toimik ja kaitsepolitsei näitas mulle seda. Selle peale olevat ma aru saanud, et ma pean lahkuma. Eks neid versioone tuleb veel,” loetles mees ette temale teadaolevad versioonid. 

Anvelt: sain aru, et poliitikuna mu isiksus muutus, muutusin kalgiks

Tegelikkuses lahkus Anvelt ootamatult ministriametist, kuna tundis, et ta ei pea enam ei vaimselt ega füüsiliselt vastu. “Midagi radikaalset ja kardinaalset ei ole juhtunud, mul on 50 läheneva mehe keskmised hädad, mis on hüplik vererõhk, õnneks ei ole see nii hüplik, et paneks elu seisma. Ma lihtsalt sain sellest nüüd aru, et vererõhu mõõtmine pole ravi, tuleb tablette võtta. Kindlasti on põhiliseks mõjuriks selle otsuse tegemiseks stressi tekitav sisemine heitlus, kas ma tahan tegelikult vaimselt kaasa minna poliitikaga, või sealt ära tulla,” rääkis ta. 

Anvelti sõnul on ta poliitkast üritanud lahkuda varemgi. “Minu esimene põgenemiskatse oli selle aasta juunis, see ebaõnnestus, mind räägiti ümber. Tänan neid inimesi, sest see oli iseenesest südamele soe. Nii president, peaminister, erakonnaesimees, veel paljud teised inimesed veensid. President palus, et ma mõtleksin kkagi järgi, kas see on põhjendatud. Siis läksin kindla teadmiseta  nädalaks puhkusele maakoju, ehitasin aiamööblit, terassi. Sellist tegevuste käigus sain asja selgemaks ja lubasin jätkata,” meenutas ta. 

“Aga nüüd ma ikkagi sees iseendaga kogu aeg arutedes jõudsin arusaamiseni, et Andres, tee seda, mida õigeks pead! Ära jookse kõige muuga kaasa, sest see tekitabki seda stressi, tõstab vererõhku,” tõdes mees. “Kui käisin koormustestil nädal tagasi, siis arst ütles, et väga huvitav koormustest. Vererõhk, kui läksin lindile, on kõrge ja siis hakkab koormuse tõstmisel langema. Ehk ta ütles, et füüsilise koormuse taluvus on suurepärane, nagu noorel mehel, aga ta näeb seda, et tavaolukorras on vererõhu ülemine 170-le lähenev ja alumine 120, siis see on vale. Sellega tuleb tegeleda. Füüsilise poolega ma tegelen väga palju, isegi liiga palju, sest ma tampisin sellega emotsioone maha, aga see emotsioon sees närib tegelikult rohkem.”

Anvelti sõnul ütles üks tuntud Eesti arst talle, et see, mida ta endaga teeb, on enese tapmine. “Temaga vestlus mõjutas mind väga palju. Füüsiliselt olen heas vormis, aga see vaimne pool on veresooned ära kägistanud, siis võin leida end kuskilt kraavist,” rääkis mees hirmudest. 

Vaimne pinge ja emotsioonide maha surumine tegi Anveltist närvilise inimese, mis tõi kaasa ka keerulised suhted lähedastega. “Ega ma pole lihtne inimene, ma olen mitmetega läinud tülli. Ma otsin ruttu lepitust, ka poliitika rindel. Mõne alluvaga käitusin võib-olla pahasti. Ma muutun iseendale vastikuks hetk hiljem. Saan aru, et käitun valesti. Kõik need asjad näitavad, et stopp, see pole mina!”

Anvelti sõnul muudabki poliitika inimest väga palju, sest valulävi peab tõstma seda ametit tehes kõrgemaks. “Ma julgen väita seda, et väga palju empaatiat poliitikas on teeseldud, sest sa ei peagi vastu. Süsteem, see, et sinu ümber on väga palju mürki, mitte just poliitkute seas, vaid väljast. Mina näiteks saan kaks-kolm kirja meilile, kus mulle öeldakse, et ma mädaneks, mu lapsed mädaneks põrgus, minu koht on surmas. Sellised kirjad tulevad! Ma tean, et need on vaimuhaiged inimesed, kes kirjutavad. Siis mõistad, et valuläve peab tõstma kõrgemaks, see tähendab seda, et empaatia väheneb. Ühel hetkel saad aru, et nüüd on toimumas isiksuse moondumine. See ei ole niivõrd füüsiline, vaid vaimne. Muutud niivõrd kalgiks. Oled ristmikul: kas sinust on sündimas uus Andres, või sulle meeldib vana Andres, kes tundis reaalselt inimestele kaasa, on üritanud aidata, on ise emotsionaalne, vahest valmis pisaraid pillama. Või see kõik kaob, või lähedki lõpuni välja seda teed, mis pole loodud sellesse kehasse,” rääkis ta.

Poliitika on tegelikkuses vaid lavastus, mida tellib rahvas

Siiski ei ütle Anvelt, et ta poliitikuametis pettunud on, vaid ta lihtsalt mõistis, et 50 aastaseks saamise eel on viimane hetk teha valikuid. Mehe sõnul on poliitika tegelikkuses vaid lavastus ning kõik see, mis toimub parteide tagatubades, on lihtsalt näitemäng. “Lavastuste taga suures osas on kindlasti maailmavaatelised asjad. On antud šabloo ette ja selle pealt tuleb lavastada. Lavastatakse selle järgi, mida rahvas tahab vaadata.”

Anvelti sõnul tellivad näitemängu mitte poliitikud, vaid rahvas ise. “Seda me ise kõik tellimegi. Tavalised eesti inimesed oma muredega, tahame tungida väga keerulistesse majandusküsimustesse, ränderaamistiku või kliimaküsimustesse, mille pealt need maailmavaated kujunevadki. On olemas kooseluseadus, kõige lihtsam on seda võtta, et riik käsib koos hakata elama samast soost inimestega, issand jumal hoidku. Selle pealt üles ehitatakse jälle uus hirm, kuigi seal taga on hoopis teine asi. Me inimesed ise tellime seda lavastust, ega muidu sealt ei tuleks peale,” arvas ta. 

Anvelti sõnul jättis talle endale halva maigu suhu see, kui ta pidi enda jaoks tähtsat töökvoodi küsimust lahenduseta jätma, kuna partei kartis kaotada valijaid. “Seal oli palju võimalusi, kuidas edasi minna, aga kuna siin, kõik erinevad erakonnad, kartsime erinevaid valijagruppe kaotada, sest inimestel on ju sisendatud aastaid, et kõik mis on võõras, on kohutavalt ohtlik. Isegi siis, kui mõistad, et tegelikult on vaja siin ja seal sektoris. Aga ei saa otsust teha, sest kui üksi jääd, tambitakse sind vigaseks nurgas, et tahab siin tuua ei tea keda,” tõdes ta.

Selle peale võib öelda, et poliitikud on lihtsalt munadeta tegelased, aga Anvelti sõnul ongi poliitika suuresti munadeta. “Sest kui need munad väga keema ajad, võib juhtuda see, et kaotad jälle mingi valijagrupi. Tuleb munad kohandada erinevate kruustangide vahele, et endal ei oleks valus ja teistel oleks mõnus,” sõnas ta.

Anvelt on juba kokku arvutanud ka hüvitised, mida ta ministriametist lahkudes saab. “Saan kasutamata puhkusepäevad, mida on pea kahe kuu ulatuses. Kuna lähen riigikokku ministrikohalt, siis olen seal 24 tundi, et toimuks asjaajamine ja saaksin ka riigikogu kohast tagasi astuda. Kuna olen olnud riigikogus üle aasta, on ette nähtud riigikogulase kolme kuu kompensatsioon. Kui oleksin riigikogus lõpuni olnud, mitte isegi valimisteni läinud, oleks kompensatsioon olnud kuus kuud. Niiet lasin ennast pügada, aga tegin seda teadlikult.”