Lihtsalt uskumatu! Istusin hotellitoa voodis ja püüdsin end hommikusele lennule registreerida. Minu perekonnanimi on varemgi peavalu tekitanud. Kõik variandid läbi proovitud, kuid ikkagi teadmatuses. No ei saa end lennuki peale check`itud. Helistasin ja uurisin, mis värk on. Vihast oli juba katuski pealt lennanud.
Tuli jääda rahulikuks. Õnneks oli sensuaalse häälega infoliinu kiisu väga abivalmis. Imestas vaid, et ma nii viimasel minutil ühendust võtan. Pähh, mina ja spontaanne! Hahahaa!!! Mul on juba järgmise kahe aasta puhkused paigas, my dear!
Selgus, et Nordica oli lennu tühistanud juba 8. oktoobril ja väidetava teate ka reisisellidele välja saatnud. Ma otsisin kõikvõimalikud kaustad läbi, ega leidnud seda neetud teadet. Porno, online shopping`u, heategevuse abipalvete ja muu spämmi vahelt ei tulnud seda kirja kuskilt välja.
Kiisu oli sama jäärapäine, kui minagi ja korrutas, et mul peaks see kiri kuskil kindlasti olema ja et ma saan õnneks hea ümberistumisega lennu ja maandun anyway graafikus. Aga ma jätnud oma jonni. Täpselt nagu meie valitsus ÜRO pagulaste teemal. Helistasin IT-mehele ja palusin kogu mu e-mail läbi sorteerida. Selgus, et mulle on tulnud LOT/ Nordicalt ainult kaks kirja. Seda kurikuulsat 8. oktoobri kirja LIHTSALT EI OLE!
Õnnelikult Tallinnas. Mind kutsuti vaatama Lounge Butterfly`sse uut versiooni "Kolmest põrsakesest ja kurjast hundist". Kolm blondiini rääkisid, kuidas nad kurja hundi aka meessoo vastu kogu oma üürikese elu võidelnud või nende varjus elanud. Aga ma hetkel ei kannata enam ainsatki #METOO liikumisest inspireeritud asja. Ja kui tõsiselt ma peaks võtma etendust, kus laval on siiresäärtel seljas riided, mida sobiks kanda vaid Viru hotelli kabarees. Lõpuks olin siiski super happy ja otsustasin maale minna.
Kodus. Ei pidanud mitte midagi tegema, sest olin ema armastusega õnnistatud. Boršisupp ja saiavorm olid ootamas. Nii vähe oligi õnneks vaja. Tänuks viisin ema teatrisse. Endlas käisime vaatamas "Testosterooni". Vana-koolikad Sepo Seeman ja Ago Anderson olid vahvad, silmailu pakkus Lauri Mäesepp. Aga roppusi oli rohkem, kui poliitikute lubadusi valimiste ajal. Mul need rõvedad tissi, tussu ja kepi naljad eriti ei meeldinud, sest olen neid kuulnud igalt teiselt alfa-isaselt. Samas, võikad ärapanemised pedede suunas on alati hüsteeriliselt lõbusad. Me ju kõik teame, kuidas see etendus lõpeb. Ütleme nii, et enamik mu pornofilme lõpeb ka sedasi, et kõik seisavad paljaste persetega ja tillid väljas.
Päev hiljem ja taas teatris. Draamas mängiti "Eesti matust". Selline klassikaline külajant, millega oli kerge samastuda. Kogu kahurivägi oli laval ja väärt igat senti. Andrus Kivirähk on meie uus Tammsaare. Kuigi võiks veidi viriseda ka, aga on oht, et härra Kivirähil tekib Koroleva kompleks ja ta viib mind karvupidi kohtusse. Sestap püüan autorit siinkohal mitte pahandada. Olen poliitiliselt korrektne ja lihtsalt kiidan mõõdukalt.
Kui käed sai villi plaksutatud, oli aeg koju minna, ülikond trikoo vastu vahetada ja tormata Disco Tallinnasse tagumikku keerutama. Võrratu tantsumuusika kultuursete inimeste keskel. Kohal olid mehed, kes oskasid lipsusõlme teha ja naised teadsid kuidas veinipokaali käes hoida. PÖFFi hundid tähistasid avamist. Staare oli kohal rohkem, kui poliitikute nimesid litsi mustas raamatus. Igati mõnus õhtu glamuuri, prožektoritesära ja mõnusa rütmi saatel.
Laupäeval pidasin sünnipäeva. Olin seda pool aastat plaaninud ja lõpuks oli see õnnis aeg saabunud. Kõik algas ilusti. Ma jäin oma peole hiljaks vaid mõned minutid, mis minusuguse kontrollfriigi jaoks on lubamatu. Juba tervitusjoogi ajal viidi üks külaline kiirabiga minema. Mis edasi sai... No, ma tõesti ei mäleta. Aga teades-tundes ennast, suutsin kindlasti koosviibijaid häirida oma eriliste vestlusteemadega. Mul on kombeks paaniliselt kõikide külaliste tähelepanu endale krabada.
Mida pudel edasi, seda olematuks muutub mu filter ja suust tuleb tsensuurita kogu šitt välja. Pidasin maha eriti pika ja emotsionaalse kõne. Kindlasti tegin ohtralt ka muid lollusi. Äh, korra aastas võib ju seda endale lubada. Kuidas koju sain, ei mäleta. Üles ärgates olid mul kaisus pudel Valget klaari ja täidetud munad. Üks saabas oli kadunud. Paistab, et pättidest leedukad suutsid ainult ühe endaga kaasa võtta. Õigel sünnipäeval lihtsalt põdesin voodis ja uurisin semudelt, mis eelmisel ööl juhtus.
Esmaspäev. Tagasilend Norra ja mu lend taas HILINES... Mitte küll
palju, aga piisavalt, et kolm juuksekarva mu kiilanevas peas halliks ajada ja need viis viimastki kukkusid lõpuks peast. Ei saa ma ühtegi puhkust ilma jamadeta. Loodan siiski, et kunagi tuleb aeg, mil mul poleks vähemalt jama nende neetud lendudega. Selle aasta viimase puhkuseni on jäänud vaid kolm nädalat. Hurraa!!!
Kommentaarid