Raamat

Eesti kirjanduse tõlkijad: „Eesti keel on nii musikaalne, aga kõiki neid loodushääli on raske teise keelde panna!“ 

Krista Taim, 24. november 2018, 00:01
ÜLE 20 AASTA EESTIS: Tallinna ülikooli professor Daniele Monticelli, kes tuli Eestisse 90ndate keskel, näitab oma tõlkevilju – Meelis Friedenthali 2012. aasta romaani „Mesilased“ ja Piret Raua 2008. aasta lasteraamatut „Printsess Luluu ja härra Kere“ saavad tänu talle lugeda ka itaallased.Foto: Tiina Kõrtsini
Eesti kirjandust tõlgivad enamasti estofiilid või Eestis kodu leidnud ja keele ära õppinud välismaalased.

„Õppisin muusikakoolis trompetit. Mängisin ka rokkbändis ja järsku tekkis huvi eesti keele vastu, sest see on nii musikaalne,“ meenutab estofiil Guntars Godinš, üks viljakamaid eesti proosa ja luule läti keelde tõlkijaid, kuidas ta noorukina omal käel eesti keelt õppima hakkas. Godinši tõlkes on Lätis avaldatud 40 eesti teost, viimati ilmus paar nädalat tagasi regivärsiline eepos „Kalevipoeg“.

Kui näiteks 2001. aastal tõlgiti võõrkeeltesse vaid 12 eesti raamatut, siis praegu ilmub neid piiri taga umbes 80 aastas. Enim tõlgitakse meie kirjandust inglise, läti, prantsuse ja soome keelde. „Eksootilisematest keeltest, kuhu eesti kirjandust on tõlgitud, võib mainida udmurdi, mari, alamsaksa, albaania, hiina, komi, heebrea, berberi, islandi ja iiri keelt,“ loetleb Eesti Kultuurkapitali kommunikatsioonijuhi Katrin Seppel.

Üks pidevatest eesti kirjanduse tõlkijatest on läti poeet Guntars Godinš. „Selleks, et tõlkida, pead oskama hästi oma emakeelt. Et luulet tõlkida, pead olema luuletaja,“ sedastab ta.

ÜKS PÕHITÕLKIJAID: Tõlkija Guntars Godinš ja Andrus Kivirähk filmi „Seltsimees laps“ esilinastusel. Godinš on tõlkinud nii Kivirähki raamatuid kui ka Tungla romaani „Seltsimees laps ja suured inimesed“.Foto: Teet Malsroos

Samal teemal

Läti ülikoolis läti keelt ja kirjandust ning Helsingi ülikoolis soome keelt ja kultuurilugu õppinud kirjamees tunnistab, et esimeseks tõlketööks olid tegelikult soome rahvalaulud ja ballaadid. Seejärel tuli Jaan Kaplinski lasteraamat, millele järgnesid juba paljud teised eesti autorid: Emil Tode, Doris Kareva, Paul-Erik Rummo, Viivi Luik, Andrus Kivirähk, Artur Alliksaar, Ilmar Laaban, Hando Runnel, Ene Mihkelsaar ja Contra.

„Lätis pole selliseid luuletajaid.“

„Luulet tõlkida on väga keeruline. Seal on oma spetsiifika. Kui võtame autoritest, keda olen tõlkinud, näiteks Artur Alliksaare – kas üldse on võimalik tõlkida nii, et ei kaotaks ära tema kõla, poeetikat? Pidin improviseerima. Kui ma seda ei teeks, siis jääks alles ainult mõte, aga luules pole see nii oluline,“ seletab Godinš ning lisab, et kõva katsumus on tõlkida ka Hando Runnelit, kes kasutab väga keerulist klassikalist luulevormi. 

Proosa tõlkimine on aga teine tera. Seal tuleb mõista lause moodustamise loogikat, mõte ja sisu peavad selgeks jääma. Godinš toob näiteks Ene Mihkelsaare „Katkuhaua“ tõlkimise, mis nõudis põhjalikku uurimistööd ja vaeva, et säiliksid mõte ning autori eripära ja kirjastiil. Samas möönab ta, et aastatega on tulnud teatud vilumus ja kogemus. 

Raamatuid, mida tõlkida, valib ta ise meeldivuse ja erilisuse järgi. „Meil pole Alliksaare, Contra, Kivisildniku ja Laabani suguseid luuletajaid,“ arvab Godinš läti luulele mõeldes. Pealegi armastavad läti lugejad eesti raamatuid ning on need hästi vastu võtnud. Üks viimaste aastate soojemaid vastuvõtte sai osaks Leelo Tungla romaanile „Seltsimees laps“, mida toetas ka film. Samuti on menukad olnud Andrus Kivirähki „Leiutajate küla Lotte“, „Kaka ja kevad“ ning „Karneval ja kartulisalat“, kõik Godinši tõlkes.

Leelo Tungla „Seltsimees lapse“ triloogia esimene raamat jõudis läti lugejateni sel sügisel.

Kui ta aga 1997. aastal Tallinnasse Läti saatkonna kultuuriatašeena tööle asus, siis tuli ka keelepraktika. „Side eesti keelega muutus nii tugevaks, et kirjutasin mõned enda luuletused juba eesti keeles,“ meenutab Godinš.

Mannapuder ei kõneta itaallasi

Kuidas tõlkida loodushääli või kultuurilisi erinevusi? Need on küsimused, millega on pidanud rinda pistma semiootik ja Tallinna ülikooli Itaalia uuringute professor Daniele Monticelli, kes on aidanud viia eesti kirjanduse suurele Itaalia raamatuturule. Tema tõlgetena on itaallasteni jõudnud eestlaste ajalugu käsitlev Lennart Meri „Hõbevalge“, Eero Epneri „Konrad Mägi“, Tiit Aleksejevi „Palverändur“, Meelis Friedenthali „Mesilased“ ja Piret Raua lasteraamatuid. Jõulude ajal ilmub Andrus Kivirähki „Lotte reis lõunamaale“. Samuti on ta tõlkinud luulet, lühijutte ja esseistikat itaalia ajakirjade tarvis.

Kuigi itaalia keel on rikas, tuleb ette olukordi, kus sõnu ei jätku. Näiteks on paras pähkel tõlkida loodushääli, kultuurispetsiifilist teksti ja ka huumorit. „On üks valdkond sõnu, mida keeleteadlased nimetavad onomatopoeetilisteks ning mis jäljendavad looduse ja muid hääli. Eesti keel on nende poolest väga rikas. Neid võib luua põhimõtteliselt lõputult, selleks et tabada väiksemaidki helinüansse: sosinad, sahinad, sorinad, sirinad jne. Itaalia keel on selles valdkonnas palju vaesem ja väga raske on seal tekitada tõlkes piisavat variatiivsust,“ kirjeldab Monticelli tõlkeraskusi.

Samuti peab ta keerukaks sõnu ja väljendeid, mis on seotud kultuurile eriomaste nähtuste, kommete ja tegevustega. Eestis teavad kõik väga hästi, millele sellised sõnad viitavad, teises kultuuriruumis ei pruugi need ilma selgituseta lugejat kõnetada. Monticelli toob näiteks viimase Lotte-raamatu tõlke. „Puder ei ütle itaallastele midagi ja kui raamatus räägitakse, et mannapuder kees üle, siis tõlkisin ma: „Piim kees üle“,“ meenutab tõlkija. Ta lisab, et on küll itaaliakeelseid sõnu, mida võiks pudru täpsema vastena kasutada, aga nad tekitavad itaalia lugejas täiesti teistsuguseid assotsiatsioone, kui puder eestlastele. „Lasteraamatus tuleb see asendada, aga täiskasvanute raamatus võiks ikka tõlkida ja siis selgitada, mida puder eestlastele tähendab,“ selgitab Monticelli.

ÜLE 20 AASTA EESTIS: Tallinna ülikooli professor Daniele Monticelli, kes tuli Eestisse 90ndate keskel, näitab oma tõlkevilju – Meelis Friedenthali 2012. aasta romaani „Mesilased“ ja Piret Raua 2008. aasta lasteraamatut „Printsess Luluu ja härra Kere“ saavad tänu talle lugeda ka itaallased.Foto: Tiina Kõrtsini

„Tõlkides „Lottet“, mida ma väga armastan ja olen oma lastele palju lugenud, sain ma ka aru, kui raske on tõlkes huumorit edasi anda. „Lottes“ pole huumor küll kultuurispetsiifiline, kuid palju Kivirähki nalju põhineb väikeste variatsioonidega kordustel. Oli päris keeruline tõlkida nii, et lisaks kordustele säiliks ka huumor. Kas see õnnestus? Seda näitab alles raamatu vastuvõtt itaalia lugejate poolt,“ tunnistab Monticelli.

Oma tõlketöid alustab ta tavaliselt teose põhjaliku tundmaõppimisega, et saada aru, mida kirjanik on tahtnud öelda. Seejärel töötab ta välja strateegia: kas tõlkida võimalikult originaalilähedaselt või tuleb teost lugejate tarvis kohendada, et mõte paremini kohale jõuaks.

Kultuuriomased tekstid nõuavad märksa rohkem selgitusi või kohandatud strateegiat. Näiteks „Hõbevalge“, mille puhul tuli palju originaali osi tõlkest välja jätta. „Tiit Aleksejevi teos „Palverändur“ räägib aga ristisõjast ning itaalia lugeja mõistab teemat hästi. Tõlkimisel tuli seega keskenduda pigem autori omapärase stiili edasiandmisest,“ toob Monticelli vastupidise näite. „Sama kehtib ka Piret Raua lasteraamatule puhul. Need sisaldavad universaalset lugu ja on seepärast osutunud Itaalias eriti populaarseteks.“

Tõlkimist võtab Monticelli hobina, mida teeb jõudumööda ja siis, kui tuleb huvitav pakkumine. Oluline on ka kirjastuse huvi raamatu turustamisel, et tõlgitud raamat jõuaks lugejateni, mitte ei jääks kirjastusel lattu seisma. „On kahte sorti kirjastusi: need, kes on tõeliselt huvitatud, ja need, kes teavad Eesti headest tõlgete rahastamise skeemidest ja lähevad selle peale välja. Teevad raamatu, mida Eesti poolt rahastatakse, ega näe siis üldse vaeva selle tutvustamisega,“ selgitab Monticelli. Seepärast valib ta hoolega, kelle pakkumisi vastu võtab, ega hakka tööle enne, kui on kindel kirjastuse siiras huvis.

Tavaliselt otsib tõlkija teosest huvitatud kirjastus, kuid harvad pole ka juhtumid, kus kirjanik leiab ise tõlkija ja kirjastusegi, kes võiks raamatu väljaandmise vastu huvi tunda. Üldiselt tasub väliskirjastus raamatu väljaandmise kulud ise, kuid Eesti Kultuurkapitali Traducta programmist saab taotleda tõlke- või väljaandmistoetust ning ka rahvusvaheline Creative Europa programm toetab kirjanduse tõlkimist. 

Sel aastal toetati Traducta programmi kaudu 35 tõlkijat. Toetuse saanute arv on tasapisi suurenenud. Kokku toetatakse eesti kirjanduse tõlkimist-kirjastamist aastas ligi 160 000 euroga.

„Mõne luuletuse tõlkimine ongi jäänud pooleli.“

„On luuletusi, mis pole end kätte andnud ja on jäänud pooleli,“ tunnistab udmurditarist luuletaja Nadja Ptšelovodova, kes on 13 aastat eesti luulet, proosat ja lastejutte oma emakeelde tõlkinud. „Näiteks Juhan Liivil ja Anna Haaval on tekste, mis on eestlastele rohkem arusaadavad, tõlkes kaotavad aga oma mõtte,“ mainib ta.

Ptšelovodova tegi oma esimese, Arvo Valtoni lühijuttude tõlke vene keele kaudu 2003. aastal ega teadnud toona, et seob end nii tihedalt Eestiga ja kolib siia. Paar aastat hiljem asus ta hõimurahvaste programmi kaudu Tallinna ülikooli eesti kirjandust õppima. Esimene aasta kulus koos teiste välismaalastega eesti keelt õppides, alles seejärel sai ta erialale põhjalikumalt pühenduda.

„Olin ju kogu aeg eesti kirjanduse sees ja sealt ka mõte tõlkida eesti autoreid oma emakeelde ja neid Udmurtias tutvustada,“ meenutab ta. Nii saatiski ta Eno Raua ja Ellen Niidu lastejuttude tõlked kirjastusele Udmurtia, mis need ka avaldas. Sealt edasi tärkas mõte anda udmurdi keeles välja terve eesti kirjanduse sari.

KIRJANDUSHUVILISEST TÕLKIJAKS: „Olin ju kogu aeg eesti kirjanduse see,“ seletab Nadežda ehk Nadja Ptšelovodova, et ülikoolis eesti kirjandust õppides läks mõte lihtsasti selle tõlkimisele.Foto: Robin Roots

Aastatega on Ptšelovodova tõlkinud 12 luuleraamatut, alates klassikutest kuni nüüdisaegsete autoriteni: Kristjan Jaak Peterson, Ernst Enno, Lydia Koidula, Betti Alver, Hando Runnel, aga ka noored luuletajad Hasso Krull, Maarja Kangro, Contra, Mihkel Kaevats jt. „Luule tõlkimiseks on vaja tundlikkust. Kui sa saad aru, mõistad tähendust ja tunned seda luuletust, siis on võimalik seda oma keeles edasi anda,“ räägib Ptšelovodova.

Viimastel aastatel on ta pühendunud rohkem õpetajatööle Kehra gümnaasiumis, kus ta annab vene keele tunde. Samas on ta luulega endiselt seotud ja korraldab viiendat aastat Udmurtias eesti luuletajatele kohtumisõhtu. Tuleva aasta alguses sõidavad oma loomingut tutvustama Jaan Malin ja Contra. Varasemalt on seal käinud näiteks Jürgen Rooste, Maarja Kangro ja Mihkel Kaevats.

Et sealsed lugejad saaksid eesti kirjandusega tutvuda, on tõlkija raamatuid koolidesse ja raamatukogudesse viinud ning Udrmurtias Iževski rahvusraamatukogus on kõik udmurdi keelde tõlgitud eesti autorite teosed digiteeritud kujul kättesaadavad.

Tõlgituimate kirjanike seas Piret Raud ja Andrus Kivirähk

Eesti kirjanduse teabekeskuse tõlkijate nimistus on 47 keeletundjat, kes on eesti kirjandust tõlkinud. Püsivalt tõlgivad inglise keelde Adam Cullen, Eric Dickens, Matthew Hyde, Christopher Moseley ja Ilmar Lehtpere, läti keelde Maima Grinberga ja Guntars Godinš, soome keelde Hannu Oittinen ja Jouko Vanhanen ning prantsuse keelde Antoine Chalvin ja Jean Pascal Ollivry.

Kahe viimase aasta tõlgituimad autorid on Kai Aareleid, Kristiina Ehin, Indrek Hargla, Andrus Kivirähk, Piret Raud ja Ilmar Taska. 2003. aastal algatatud Traducta tõlketoetuste programmi toel on enim tõlgitud Andrus Kivirähki (26 tõlget), Kristiina Ehinit ja Indrek Harglat (16 tõlget), A. H. Tammsaaret (14 tõlget), Jaan Krossi (13 tõlget), Jaan Kaplinskit ja Piret Rauda (12 tõlget).

Eesti hinnatumaid lasteautoreid välismaal on kunstnik ja kirjanik Piret Raud, kelle raamatuid on tõlgitud 12 võõrkeelde. Tema „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ (itaalia keeles „Micromamma“) on koos 11 teise lasteraamatuga valitud auhinna Strega Ragazze e Ragazzi nominentide hulka kuue–kümneaastastele mõeldud raamatute kategoorias. See on maines itaalia lastekirjanduse auhind. Raua tõlgituim teos on aga „Härra Linnu lugu“, mis on ilmunud leedu, prantsuse, hispaania, saksa ja inglise keeles.

Piret Raud emakeelepäeval Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate üleandmisel.Foto: Tiina Kõrtsini

Kokku on tõlgitud 20 Piret Raua raamatut, talle järgnevad Heiki Vilep, kelle 12 teost on tõlgitud soome keelde, ja Andrus Kivirähk kümne lasteraamatutõlkega.

Eesti lastekirjanduse keskuse andmeil on aastas keskmiselt ilmunud võõrkeelsena 23 eesti lasteraamatut. Viimase viie aasta peale on see arv kokku 116. Populaarsemad keeled on vene (35 tõlget), soome (17), läti (12), prantsuse (11) ja saksa keel (8).

Helena Koch lastekirjanduse keskusest räägib, et aja jooksul on välja kujunenud mõned kirjastused, kes jälgivad pidevalt, mis eesti lastekirjanduses toimub, ning avaldavad sageli meie autorite raamatuid. Näiteks Liels un Mazs ja Janis Roze Lätist, Widnokrag ja Finebooks Poolast, Kullerkupp Kinderbuch Verlag Saksamaalt ja Sinnos Itaaliast. Samuti on Piret Raual väga tihe koostöö prantsuse kirjastusega Rouergue.

Mõned eksootilised tõlkenäited

2014 ilmus jaapani keeles Piret Raua „Emma roosad asjad“ (kirjastus Fukuinkan Shoten, tõlkis Akie Maezawa)

2015 ilmus alamsaksa keeles Andrus Kivirähki „Kaka ja kevad“ (kirjastus Plaggenhauer, tõlkis Heiko Frese)

2016 ilmus islandi keeles Kätlin Kaldmaa „Lugu Keegi Eikellegitütre isast“ (kirjastus Bokstafur, tõlkis Lemme Linda Saukas Ólafsdóttir)

2017 ilmus korea keeles Triinu Laane „Vana katkine kass“ (kirjastus Pink Whale Publishing, tõlkis Jeong Cheol Woo)

Allikas: Eesti lastekirjanduse keskus

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee