Raamat

Katkend Kaja Kallase raamatust: Adele’i pildistamise ajal fotopommis mind üks mees, kes hiljem osutus Chris Martiniks (33)

Kaja Kallas, 22. november 2018, 11:02
Neljapäeval ilmub Reformierakonna esimehe Kaja Kallase raamat "MEP". MEP ehk Member of European Parliament on tiitel, mida Kaja Kallas kandis nelja aasta jooksul. Tema uues päevikuna koostatud raamatus vahelduvad eraelulised ja tööalased sissekanded, mis annavad mitmekesise, elava ja ilustamata pildi Euroopa Parlamendi liikme elust ja tööst. See on esimene eesti keeles ilmuv avameelne pilguheit Euroopa Parlamendi telgitagustesse. 

Avaldame raamatust katkendi.

Teadsin juba ammu, et ma ei saa 24. veebruaril minna presidendi vastuvõtule, sest meil on plenaaristung ja kibe tööaeg. Kuu aega enne 24. veebruari sain aga kutse Briti muusikaauhindade peole, mis toimus samal päeval. Arvestades rongiühendusi Londoniga, selgus, et saaksin minna sinna ja jõuaksin õigeks ajaks tagasi. Muidugi tekkis terve rida inimesi, kes kõik tahtsid minuga tulla, aga sealtpoolt öeldi, et olen üksi kutsutud. Mis seal ikka.

Enne vabariigi aastapäeva sain ka lapsevanemana kirja Steni koolist küsimusega, kes on vabatahtlikud tegema pidupäeva peolauale küpsetisi ja kes oleks valmis lastele kõnega esinema. Vastasin kiiresti, et olen nõus tegema kaerahelbepätse. Mu assistendid said selle kallal muidugi hiljem kõvasti nokkida, et nagu sul oleks vähe teha, leiame me kalendrist ka „kaerahelbepätsid“. Aga paar nädalat hiljem sain koolist uuesti meili, et palun, kas te oleksite nõus sõnavõtuga esinema, sest ma pidavat oskama lastele kenasti rääkida. Mis seal ikka, kui kenasti palutakse, siis ei saa ju ära öelda.

24. veebruari hommikul oli väga ilus ilm. Jõudsime kooli liiga vara, sest mõtlesin, et on ummikud, aga sel hommikul jõudsime kooli 6 minutiga. Tseremoonia oli kena. Kõigepealt tõmmati üles sinimustvalge ja laulsime hümni. Seejärel oli minu kõne, mis võeti kenasti vastu.

Pärast kontserti jooksin koosolekutele, tee pealt veel Londoni jaoks kohvrit ja kleiti kaasa haarates. Rongis võttis mu hõlmast kinni S&D fraktsiooni peasekretär Fraser, kes ütles, et me oleme samas lauas. Ta rääkis lugusid eelmisest aastast, kus ta tegi afterparty’l pilti Mick Jaggerist koos blondiga, kes osutus hiljem Taylor Swiftiks.

Hotelli jõudes selgus, et mul on ainult 15 minutit aega riideid vahetada. Selle 15 minuti sisse mahtus adapteri tagaajamine, et saaks lokid teha, meik ja riietumine. Õigel ajal olin fuajees ja üleni glamuurne.

Meie järgnev sõit O2 Arenale ehk peo toimumiskohta oli küll kõike muud kui glamuurne. Enamiku aega lihtsalt istusime autos, mis ei liikunud ummikus karvavõrdki. Poolel teel selgus, et tunnel, mis peaks meid viima sinna kohta, on suletud ja autojuht viis meid hoopis Emiraatide liftide juurde, mis olid nagu suusaliftid üle Thamesi ja maandusid otse Arena kõrval. Vot see oli lahe sõit! Ütlesin ka korraldajatele, et te peaksitegi oma külalisi niimoodi tooma – ilusad vaated, rahulik ja otse treppi. Palju ägedam, kui ummikus autos istuda.

Edasi liikusime siis sinna õhtusöögikohta. Lauad olid ümber lavade. Meie lauas istus Euroopa Komisjoni ettevõtluse volinik Elizabeta Bienkowska ja paar Briti poliitikut ja muusikatööstuse tegelasi. Kõik suurte firmade juhid tulid meiega tutvuma ja Sony juht ütles isegi, et teate, teie olete meile tähtsamad kui staarid. Staarid tulevad ja lähevad, aga teie teete reeglid, mille järgi, me kas teenime raha või kaotame seda.

Päris kurb ja küüniline tegelikult. Eriti vaadates kõiki neid staarihakatisi, kes seal ringi hüplesid ja oma võimalust ootasid. Iseenesest on muidugi Adele näiteks iseseisev ja ei vaja enam suurt plaadifirmat. See on digitaalajastu pluss, et tegelikult võib igaühest staar saada ka ilma plaadifirma sekkumiseta. Internet on publiku paljundaja.

Meie laud oli kohe esimene lava ees kohas, kust kõik staarid lavale ja lavalt ära läksid. Kui nad oma hetke ootasid, siis seisid meie selja taga. Enamikuga oli nii, et kuna ma neid uue aja staare ei tea, siis nad seisid lihtsalt mu selja taga ja alles siis, kui nad olid laval, sain aru, et ahaa, see oli kuulus.

Fraser istus minu kõrval ja meil sai hullult nalja. Mingi hetk tabasime ära, et ma jälgin tema seljatagust ja tema minu oma ja emb-kumb teeb pilti, kui selja taga midagi huvitavat toimub. Muidugi oleksime me saanud paljudega pilti teha, kui oleks püsti tõusnud, aga seda tabasime ka alles hiljem. Tuli välja, et üks mütsiga tüüp, kes kogu aeg meie juures hängis, oli James Bay (mis ei öelnud mulle midagi, aga seda laulu, mida ta laval esitas, ma siiski teadsin), oleksime võinud temaga miljon korda pilti teha.

Fraser magas maha Kylie Minogue’i, kes mu kõrval seisis, ja Adele’i. Katse ajal Adele’i pildistada, fotopommis mind üks mees, hüpates pildile. Hiljem selgus, et see oli Coldplay Chris Martin. Ühe bändi solist tuli ütlema, et mul on ilus kleit. Gary Oldman seisis mu selja taga kaua, oleksin saanud isegi kõrvale minna, aga see ei sobinud, sest oli tribute to David Bowie ja ta oli just esinenud liigutava kõnega.

Meil oli igal juhul väga lõbus. Show’d olid ka võimsad (Rihanna, Drake, James Bay, Coldplay, Weeknd, Justin Bieber, Adele jne, jne) ja vaade oli meil lihtsalt suurepärane. Kui pidu läbi, siis küsiti, kas tahame minna Universali või Sony järelpeole. Mul oli täiesti ükskõik, aga seltskond otsustas, et läheme Universali peole. Kutsed jagati välja vahetult enne minekut. See pidi olema supersalajane viimase hetkeni, kus jätkupeod on, et fännid ei jõuaks reageerida ja sissepääse blokeerida.

Peol oli süüa, juua, staare ja staarikesi. Tähtsaid ninamehi ja noori, kes tõenäoliselt on homse päeva staarid. Tantsisime seal kella kolmeni ja siis arvas Fraser, et jalutame tagasi. Arvestades, et mul olid 11 cm kontsad, siis jalutasime umbes 10 minutit, aga kui Google maps ütles, et meil on veel 15 minutit jalutada, siis võtsime takso, sest pärast seismist ja tantsimist ei olnud jalad kingadega enam nii suured sõbrad.

Magada sain üsna vähe, sest kell 6.50 oli juba rong, mis tähendas, et kell 5.45 tuli takso järele. Tööpäeva alates olin juba kenasti tagasi tööpostil. Aga ma ei kahetse midagi, oli väga lõbus. Kui Briti kolleegid said teada, et ma olen kutsutud, olid nad täiesti löödud, et miks mina? Nemad on tahtnud sinna peole nii pikalt pääseda, aga neid pole kutsutud. Väidetavalt tehakse ilmaimesid, et seda kutset saada. Ma ei teinud kutse saamiseks midagi ja olin isegi väga üllatunud, et mind kutsuti. Aga kuna olen siin autoriõiguse reformi üks esikõnelejaid (selleks, et see vastaks uue aja nõuetele), siis olen ilmselt plaadifirmade jaoks üks neist, keda tuleb ümber veenda. Olles sellest tagamõttest teadlik, nõudsin ma, et maksan kõik oma kulud ise ja ei jää kellelegi midagi võlgu.

33 KOMMENTAARI

j
jummel küll, 9a klass 24. november 2018, 01:14
Ta on selle ju tõesti ise kirjutanud. A`la teismelise koolitüdruku seiklused klassiekskursioonil Brüsselis.
l
lasteaed 24. november 2018, 01:05
Kas varavõitu ei ole taoliste labaste/veidrate üllitistega lagedale tulla? Võibolla teeks elus ennem midagi ära, samas saaks vanemaks, elukogenumaks, targemaks...
Loe kõiki (33)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee